Sügis Pariisis.

Oktoobri lõpus on Pariisis alles soe. Kuigi ka seal on juba sügis, võis põhjamaa inimene siiski kas kampsunis või lausa lühikese varrukaga pluusis mööda linna ringi uidata.
Meie sealoleku nädalasse jäi vaid üks vihmane päev, ülejäänud kuus päeva olid rõõmsalt päikesepaistelised.
Kuna kavas oli siiski enamalt jaolt vaid kunstireis, ei olnudki aastaaeg nii oluline.
Me ei käinud ei parkides jalutamas ega botaanikaaias. Paljud purskkaevud olid juba vetemängu lõpetanud ja need, mis veel töötasid, ei ole sügisel siiski enam nii efektsed.


Kuid üht-teist aianduse poolelt siiski jäi ka fotoobjektiivi ette.





Esimese tutvuse prantsuse stiilis aiakujundusega tegime Louvre`i lossi aknast.






Hotel des Invalidesè ees, kus on Armeemuuseum, mõjusid korrektselt korrapäraselt pügatud jugapuulaadsed puud natuke pommidena. Tegelikult kogu see suur ala, kus praegu oli vaid hästi korrektselt hooldatud muru ja need pügatud puud, oli siiski väga uhke ja ilus vaadata. Lillepeenrad olid juba paraku tühjad selles osas.







Armeemuuseumi teisel tagumisel poolel aga hoopis niisugune haljastus.






Rodini muuseumi aias mõjusid aga sellesama kujundusega puud eriti suursuguselt ja efektselt









Piltidel on Rodini töödest "Põrguväravad" ja "Mõtleja".

Lehtlanurk hämaras hilissügisepäevas.

23.11.09

Soe hilissügis.

Kuidagi väga äkki tekkis aiatööde kohalt paus.
Oktoobrikuu oli sisustatud väga tiheda töögraafikuga, et saada kuu lõpus üks vaba nädal Pariisi külastamiseks.
Peale reisi jätkus sama tihe töötempo. Ja väsimus. Võttis ikka aega, et jõuaks kord une täis magatud.
Peale reisi polnud mingit armu: kella kümneks õhtul koju ja hommikul veerand kuus äratus ning tööle. Ja nii see oravaratas veeres. Töö ja kodused vältimatud kohustused ning iga vähegi vaba hetk kulus unele.

Aega võttis, kuid tänaseks olen välja puhanud. Ja puudusid vältimatud tubased tööd. Seega fotokas kaasa ja aeda!



Esimene sügis üle pika aja, kus lehed veel riisumata. Aga ega ma põdenud seepärast. Eks ta veidi näotu oli, kuid lootus lumele vedas ka alt.



+ 5 näitas meie kraad täna. Soe, soe, soe...
Muttidel mõnus moguleid tekitada. Terve aed ja õu on neid täis.



Lehevaip on paks ja tihedaks vettinud. Vihmausside paradiis. Kanade rõõm!



Osa lehti veel alles põõsaste otsas.



Need moonilehed on nii noored ja värsked, justkui äsja tärganud. Nagu kevad oleks siinsamas käeulatuses.



Kui ma ei eksi, on need hallis vees kumavad noored vesiroosilehed...


Roosil puht lehed küljes ja paar nädalat tagasi oli see õis alles õienupp. Tean seda kindlalt.


Sügisastralgi veel täitsa värvilised õiesilmad.


Õienupud,

õiepuna


ja kukeharja lebasklev lillering.




Kõverpeenar näeb niisugune välja.
Lillevarred puha lõikamata, pruunid tüüakad turritamas.


Looduslik nurgake veidi nukras olekus. Aga üks lill seal posti otsas muudkui õitseb!


Püramiidide nurgake on ka lehevaiba alla mattunud.


Hm.., mis need on, mis üles puu otsa vaadates hallis keskpäevataevas vastu vaatavad?
Pirnikujulise figuuriga...Pirnid, mis pirnid! See`p see on, kui vanaperenaine lohakaks muutub ja noorperenaine väheste kogemustega on.

Aga päris maitsvad olid nad veel nüüdki.



Õunad puu otsas ja puu all.
Need jäid minust korjamata, sest mahla oli juba piisavalt palju tehtud ja pere õuntevajadus on samuti kuhjaga täis.
Pakkusin neid ühele ja teisele ja kolmandale... Huvi puudus. Poest on mugavam importõunu osta.

Aga metskitsedele maitsevad nad väga.
Tellissaared. Keldris säilivad maikuuni kindlasti.

See on esimene aasta minu eluloos, kus õunad jäävad puu otsa, sest neid ei vajata.