reede, 6. juuli 2012

Äädikapuu Rhus typhina

Äädikapuu on väljanägemiselt sedavõrd lõunamaise olemisega, et tundub lausa uskumatu, et ta meie kliimas hakkama saab.
Sedasi ütleb Calmia istikuäri äädikapuud tutvustav koduleht.


Ehh, mulle tundub ka ussssskumatu, et üks selle liigi nooruke isend nüüd mu aias uhkeldb.
Üle kahekümne aasta olen oma aias äädikapuud püüdnud kodustada. Kuid väga erinevatel põhjustel taas ja taas temast ilma jäänud. Nii loodan, et selle noore puuhakatisega nüüd midagi ei juhtu!

Aiainimestel on mõnus külas käia. Nii palju huvitavaid ühiseid teemasid. Ja ikka juhtub, et koduteele asutades on peale mõne uue nipi või teadmise ka midagi temaatilist materjaliseerunult kaasa tulemas.


Sain kauaigatsetu teisipäevasel soojal suvepäeval paljasjuursena ja kohe tekkinud mõttega, et kuidas ta ellu jääb.
Kodus pistsin ta basseini.
Kolmapäev oli samuti soe ja päikseline. Hoidsin äädikapuud basseinis. Las joob. Talle meeldis seal, sest lehed olid kenasti oma õigetes asendites, st mitte longus.
Kolmapäeva õhtul tundus, et kisub vihmale.
Vähendasin äädikapuu lehemassi ja istutasin ta aeda oma kohale. Kastsin hoolikalt. Väga hoolikalt.
Öösel hakkas sadama.
Eile sadas. Täna on ka sajusevõitu ilm tulemas.
Äädikapuu tunneb end hästi.

Aitäh, Mariann!

neljapäev, 5. juuli 2012

Kui sa võtad endale lille



Mis juhtub kui kohtuvad suur lilleilunautleja ja suur maatükk? Ettearvatavalt ei midagi erilist. Loogikapäraselt hakkab maapind lilledega kattuma. Paraku ebaloogiliselt läbimõtlematult. Ja see toob kaasa kriisi.
Sinnamaale ma nüüd jõudnud olengi.

Kõigepealt oli aia rajamiseks majaümbruse ala. Keset metsi ja viljavälju elades arvasin, et piirdun maalähedusega, loodusest toodud puudega ja vanade taluaedade lilledega. Et need vajavad vähem hoolt jne.
Aga kus Sa saad, ikka mõni saksikam taimolevus ka vaja sekka smurgeldada. Ja kui juba kolm piiska verd antud...

Seejärel, kapitalistliku riigikorra arenedes, lisandusid kodulähedane viljapõld ja karjamaa ja lõpuks isegi kartulimaa minu majaümbruse aiakujundusalale.

Esialgne väike lillepeenar vahetas asukohta ja paisus suureks, suuremaks, veel suuremaks. Ning paisub veelgi nagu eilse seisuga aru sain.

Algul on ju maassepistetavad lillejuurikad pisikesed ja neid mahub palju väikesele alale. Aastatega nad muudkui paisuvad üha kopsakamateks ja kaunimateks. Mulle meeldivad suured lillepuhmad. Kuid see tähendab iga-aastast taimemütsakatega navigeerimist. Suur töö ju iseenesest. Rohimine niikuinii veel.

Üldiselt sain hakkama, kuid kaks viimast suve olid nii teguderohked, et aia jaoks praktiliselt aega ei jäänud. Ja selle aasta kevadel polnud mind üldse kodumailgi.

Olen nüüd poolteist kuud aias valitsevat "suppi" helpinud. Nii ühtkomateist olen isegi ära jõudnud teha, kuid siiski suur ports tööd on veel ees. Hooldamata ja lohakas aed ajab mind närvi. "Kui sa võtad endale lille, siis pead ta eest ka hoolt kandma." Sul on õigus, Väike Prints!


Igatahes jõudis mõistus mulle kohutavat korralagedust vaadates pähe.
Uued istutusalad (oi, palju on neid veel vaimusilmas ja plaanides!) teen juba läbimõeldult. Istutan taimed suurte vahedega ja katan umbrohukindla (loodan vähemalt) multšiga.

Pildil on eelmisel sügisel väga ebasobivatest kasvukohtadest sobivasse paika päästetud astilbed ja hostad. Kuna aega peenra rajamiseks polnud, istutasin nad murusse. Oma arust parajalt suurte vahedega.
Hilissügisel alustasin peenra katmist ajalehtede kihi ja kivimultšiga. Kuna jätkamiseks praegu aega pole, kaevasin taimede vahed lihtsalt läbi ja katsin saepuruga. Nii on kergem taimi murust eristada. Istutusalale tekkis sellega ka isegi mingi peenra moodi väljanägemine. Hiljem, sügisel, kui kõik ülikiired tööd seljataga, saan jätkata rohujuurte väljakorjamist ja kividega peenrakatmist.