Kevad on täitsa hinge pugenud,

peaks mainima.

ei saanud kohe kuidagi ostamata jätta juba uusi lillesibulaid-mugulaid.
kuna nende mahapanekuni veel aega, siis täheldan igaks juhuks oma unustama kippuva peakolu jaoks üles, mis olemas.

see on mu jaoks täiesti tundmatu taim.

arisarum
ja veel üks link
värvilised kallad meeldivad. isegi väga. üldse kõik kallad meeldivad. ka need suured lihtsad valged (mida mul küll kahjuks pole).
arvan, et pistan nad varakult lillepotti tuppa.
ehk sobivadki ka toataimedeks?


mõtlen, et ehk peaks kannadki toas ette kasvatama, et nende õieilu ikka õues näha oleks?


ERITI OLULINE MÄRKUS Köögikatalt:
kannad on kohutavalt aplad ja janused. Ja troopilist niiskust armastavad ka, niiet parim kasvatamise koht on minu arust kasvuhoone.

OLULINE BIANKALT:
Arvan, et märts-aprill tasub kasvama panna, kui päike juba tegus on. Pea-asi et juurikas kodus liiga ära ei kuiva. Mul käib nüüd asi nii, et kaevangi sügisel ta välja, panen potti ja pean talvel nagu toalille. Kui proovisin juurikat säilitada nagu daalial, siis see nipp ei tulnud mul välja, ära kuivas.



ja sel aastal on mul hooletu abilise poolest.
juba praegu teeme kõike kahekesi koos.

toa koristamise käigus leidsin kapist kimpudesse-seadetesse kasutamata moonikuprad.
pisikesel abilisel sai nendest osavalt ja kiiresti põrandakaunistus.
tehnilisest küljest vaadates niisugune vaba asetusega lihtsamapoolne...

ära kasutati kogu vaasis olnud materjal.
seemned külvati lihtsa aktsendina laiali. samuti vaba asetusega, ehk nn vaba käe külviga...

Seaded näitusele.

See oli augusti lõpus, kui muuseumist helistati ja pakuti välja võimalus teha mõned jõulutööd Ehalill Halliste jõuluaegse juubelinäituse jaoks.
Põhimõtteliselt ei olnud mul selle vastu eriti midagi ja andsingi üsna kärmelt oma nõusoleku.

oktoobris/novembris olid ta vaibad üleval Kohila vallamajas ning käisin neid seal uudistamas.
ta vaibad on kaunid. rahvuslikud.
sinna sobib vaid midagi tagasihoidlikku.

jõulud on säravad, luksuslikud.
mida teha?
ei ole ju võimalik tekitada konkurentsi. vaieldamatult ennekõike vaibad ja siis alles natuke jõulutunnet seadetega lisada.

sammal.
tohutult hea materjal. nii värvilt kui olemuselt. temast annab kõike teha.

nii ma siis heietasin pikka aega mõtet, et tuleb minna sammalt koguma.
lasksin kõik ilusa aja mööda ja lumigi jõudis maha sadada.
läks õnneks!, lumi sulas just viimasel hetkel ning metsast rampraskeid vettinud samblakotte koju vedides kirusin oma laiskust.

kuid see oli alles algus...
liimipulgad, need, mida mul vaja, ei ole, ei ole! ma hakkasin kaubanduskeskustesse äärmiselt negatiivselt suhtuma... ikka paljudesse kohe.

ja kõik muud materjalid... peaaegu sama lugu.

lõpuks oli kõik vajalik olemas. isegi kips ja kivid.

ning siis täitus mu töötoa põrand kivide, kipsisegu, lillepottide, okste ja okastega, toigastega, samblaga, jne jne.
selle kõige keskel, hoides silma peal aastasel Nunnul, püüdsin siis ka ikka omaarust loominguga tegeleda.

nii need seaded valmisid: Nunnu kipsisegused näpud ja nägu, kord närib ta käbi, kord oksajuppi, siis satuvad suhu kellukesed ja kuulid ja juba on teel delikatessid: samblast väljakukkunud teod ja nälkjad!

lõbu oli piisavalt: vanaema katab kuuske samblaga ladvaosast, Nunnu leiab, et allosas ei pea teps mitte sammalt olema!


läks aeg ja energia, mis läks, tulemused on niisugused:










muuseumi siseruumi suurele lauale seade

ja ämblikuvõrk pealekleebitud nuluokstest kahelt poolt vaadeldava pärjaga aknal






ämblikuvõrguga läksin alt.
ei viitsinud minna täpselt muuseumi akna suurust uudistama.
mälu aga pettis: pidasin akent märksa suuremaks kui ta tegelikult oli.
ning põhjapoolne aken: vähene valgus ei lase ämblikuvõrgul esile tulla.

Jõuluseaded.

mõningad sel aastal tehtud seadetest:

Mõnus mahlane oranž kõrvits.

kevadel ostsin seemned, külvasin, istutasin taimed. suvel kastsin kui vaja ja rohisin.


ning sügisel koristasin saagi.


mida kõike võib teha kõrvitsalistega!