Vaatan oma kuivanud muru. Homseks lubatakse vihma.
Tuleb homme ja tuleb vihm.
Tuleb ülehommegi ja ka vihm.
Vihm nime poolest.
Päris tihti jooksevad üle taeva tumedad pilveräbalad, midagi külma ja märga tilgub krae vahele.
Mõnikord pikemaltki, oma viis minutit lausa!
Kolmas päev. Vihm. Nime poolest.
Neljandaks päevaks pidi sadu lakkama.
Tore, hakkaski see pidev sadu juba tüütama!
Kolmanda päeva hommikuks on külmgi maas.
Lagedamatel paikadel. Hea seegi.
Vaatan oma kõrbenud muru, mis nende päevade jooksul sadanud vihmast mingitki kosutust ei saanud ja mõtlen põuale, mõtlen Muhedikule ja mõtlen hävinud lillekollektsioonidele ja mõtlen: miks?
Mõtlen miks?
...ja mõtlen, et inimene on küll kõikvõimas, kuid loodus on võimsam veel. Me soovime rohkem kui loodus meile lubada saab. Me soovime rohkem kui meie tehnoloogia võimaldab.
Kuid aednik ongi igavene katsetaja ja proovija.
Tagasilöögid võivad teha küll väga haiget, kuid lööme selja sirgeks ja jälle edasi!
P.S. oma kõrbenud muru ma ei nuta üldse taga, see looduslik: ise tuli, ise läks, ise tuleb aga jälle.
reede, 13. juuni 2008
kolmapäev, 11. juuni 2008
Tänane aed.
Täna sain siis lõpuks jälle aeda, oma aeda.
Lugesin kokku, et pool kuud, 15 päeva pole ma seal enam korralikult lustinud ja toimetanud. Aeg kulus tööle, reisimisele ja pidustustele.
Vahepeal muidugi said ikka mõned kiired ülevaatusringid tehtud, kuid niisugused pinnapealsed olid need.
Mulle meeldib juua hommikukohvi aias.
Kruus käes, teen aiale tiiru peale, vahepeal tuppa, uus kruusitäis ja uus tiir, siis veel üks tiir, kruus sangapidi näpus kõlkumas ja siis leian, et siit võiks selle umbrohu välja tõmmata ja siis sealt ka ja siis äkki võiks need lilled hoopis seal kasvada, lähen toon labida ja panen nad sinna kasvama ja siis kasvuhoones, oi mis siin on?, kuidas need taimed siia said?, ah soo,need külvasid end ise, jäi möödunud suvel üks taim siia kasvama , need tuleb nüüd siit küll ruttu välja istutada, lähen vaatan, kuhu nad sobiks, istun veidi siin ja vaatan, jah, siia, kus see labidas jäi?, ei labidas liiga suur, kühvlikesega saan kätte, nii, nüüd istutan nad siia ja mõni taim sinna ka ja nüüd istun siia ja imetlen kuidas see kõik välja näeb, siis leian, et veel siia need taimed vaja tuua, kuid enne on kive vaja...
mis? mees tuli lõunale? nii vara?
ah kell ongi juba nii palju!
vot niiviisi lõpeb enamasti minu hommikukohvi aias.
kui õhtupoole kohviisu tuleb, on tükk tegemist, et oma armas kohvitass aiast üles leida!
täna võtsin kohvitassi asemel fotoka.
kollane padi kiviktaimlas
liivatee
appi, kui ilus!
kivirik on kivimüüril
kivimüür siitpoolt otsast
terrassi ääre lilled
roosa lupiin
valge lupiin
tuul
sinine tuul
kollane iiris. meeldib mulle kõige enam kui esimesed õied avatud! nägin selle hetke vilksamisi siiski ära!
mädarõikal on kaunid õied
armas
õevane murtudsüda alustab juba varakevadel õieiluga
kurekell õitseb seal, kus teda oodata poleks osanud
mis nimi, nipitiri... suureõieline tõnnike.
laugukera esimene noorus on juba möödas, kuid ikkagi kaunis!
küll lõhnab hästi! Paeonia officinalis "Rubra Plena"
justkui vahukoor!
roheline kontpuu veel õitseb,
punane on juba lõpetanud!
ja lõpetuseks minu lemmikud!
Lugesin kokku, et pool kuud, 15 päeva pole ma seal enam korralikult lustinud ja toimetanud. Aeg kulus tööle, reisimisele ja pidustustele.
Vahepeal muidugi said ikka mõned kiired ülevaatusringid tehtud, kuid niisugused pinnapealsed olid need.
Mulle meeldib juua hommikukohvi aias.
Kruus käes, teen aiale tiiru peale, vahepeal tuppa, uus kruusitäis ja uus tiir, siis veel üks tiir, kruus sangapidi näpus kõlkumas ja siis leian, et siit võiks selle umbrohu välja tõmmata ja siis sealt ka ja siis äkki võiks need lilled hoopis seal kasvada, lähen toon labida ja panen nad sinna kasvama ja siis kasvuhoones, oi mis siin on?, kuidas need taimed siia said?, ah soo,need külvasid end ise, jäi möödunud suvel üks taim siia kasvama , need tuleb nüüd siit küll ruttu välja istutada, lähen vaatan, kuhu nad sobiks, istun veidi siin ja vaatan, jah, siia, kus see labidas jäi?, ei labidas liiga suur, kühvlikesega saan kätte, nii, nüüd istutan nad siia ja mõni taim sinna ka ja nüüd istun siia ja imetlen kuidas see kõik välja näeb, siis leian, et veel siia need taimed vaja tuua, kuid enne on kive vaja...
mis? mees tuli lõunale? nii vara?
ah kell ongi juba nii palju!
vot niiviisi lõpeb enamasti minu hommikukohvi aias.
kui õhtupoole kohviisu tuleb, on tükk tegemist, et oma armas kohvitass aiast üles leida!
täna võtsin kohvitassi asemel fotoka.
kollane padi kiviktaimlas
liivatee
appi, kui ilus!
kivirik on kivimüüril
kivimüür siitpoolt otsast
terrassi ääre lilled
roosa lupiin
valge lupiin
tuul
sinine tuul
kollane iiris. meeldib mulle kõige enam kui esimesed õied avatud! nägin selle hetke vilksamisi siiski ära!
mädarõikal on kaunid õied
armas
õevane murtudsüda alustab juba varakevadel õieiluga
kurekell õitseb seal, kus teda oodata poleks osanud
mis nimi, nipitiri... suureõieline tõnnike.
laugukera esimene noorus on juba möödas, kuid ikkagi kaunis!
küll lõhnab hästi! Paeonia officinalis "Rubra Plena"
justkui vahukoor!
roheline kontpuu veel õitseb,
punane on juba lõpetanud!
ja lõpetuseks minu lemmikud!
kolmapäev, 4. juuni 2008
Natuke ideid oma pargi tarbeks sai Eija aiast näpatud,
loodan väga, et ta ei pahanda.
See ei ole mitte järgi tegemiseks, vaid nende piltide pinnalt areneb mul veidi mõtteid edasi ja sobitan neid oma võimaluste ja vajadustega.
Vaatasin neid pilte ja analüüsisin oma ideid ja jõudsin järelduseni, et aiapidajad on üks eriliselt hull rahvas! Alati on neil vähe taimi aias ja alati on neil midagi aias valesti kujundatud, nii et tuleb ümber teha ja kunagi ei lõpe aia viimistlus.
Mõtlesin kevadel, et minu aed on just nii nagu on, ei hakka sinna enam midagi juurde istutama ja parki istutan ainult lähikonnas olevad puud jne edasi lihtsal moel. Kuid vaadates nüüd neid pilte, siis parki tulevad need, need ja need puud, põõsad, taimed ja siis veel sinna ja tänna istumiskohad ja kiik ja ehk kaks kiike ja siis lilligi ja KIIKS..., aiapidaja! Kes selle töö kõik ära jõuab teha?
See ei ole mitte järgi tegemiseks, vaid nende piltide pinnalt areneb mul veidi mõtteid edasi ja sobitan neid oma võimaluste ja vajadustega.
Vaatasin neid pilte ja analüüsisin oma ideid ja jõudsin järelduseni, et aiapidajad on üks eriliselt hull rahvas! Alati on neil vähe taimi aias ja alati on neil midagi aias valesti kujundatud, nii et tuleb ümber teha ja kunagi ei lõpe aia viimistlus.
Mõtlesin kevadel, et minu aed on just nii nagu on, ei hakka sinna enam midagi juurde istutama ja parki istutan ainult lähikonnas olevad puud jne edasi lihtsal moel. Kuid vaadates nüüd neid pilte, siis parki tulevad need, need ja need puud, põõsad, taimed ja siis veel sinna ja tänna istumiskohad ja kiik ja ehk kaks kiike ja siis lilligi ja KIIKS..., aiapidaja! Kes selle töö kõik ära jõuab teha?
teisipäev, 3. juuni 2008
Ebaküdoonia bonsaina.
Ma ei ole kunagi kasvatanud ühtki bonsaid.
Mulle meenutavad nad liigpisikestesse kingadesse kängitsetud aasia naisi. Siis kui sealpool kandis olid moes väikeste jalgadega naised.
Ebaküdoonia (Chaenomeles) on suhteliselt imetlusväärne taim igas stiilis, kuid kui teha temast bonsai, on ilu veelgi suurem.
Talve lõpupoole, kui suurem osa heitlehelisi taimi on lehtedeta ja elutud, tekivad ebaküdoonia lehtedeta okstele punased, roosad või valged õied.
Alguse sai ebaküdoonia Hiinast, Jaapanist ja Koreast.
Puu on väga külma-taluv ja harjunud väga erinevate tingimustega.
Sitked oksad on sageli tugevate okastega. Lehed on lihtsad ja need on puul hästi tihedalt. Õied ilmuvad kimpudena eelnevatel aastatel tekkinud okstele. Üldjuhul suveks tekivad kollakas-rohelised vahatatud viljad. Viljad on väga tugeva koorega, kuigi see oleneb liigist.
Üldine hoolitsus
Ebaküdoonia kasvab kõige paremini päikese-paistelisel päeval (mitte väga palaval). Vajab hästi kastmist, kuiva õhku ja mitte väga viljakat mulda.
Et sundida põõsana kasvama, tuleks iga aasta vanu oksi kõvast lõigata. Uusi võrseid tuleks kärpida kevade lõpupoole.
Seda taime võib kasvatada mitmes erinevas stiilis. Näiteks kaskaad (Cascade), kaks puud ühes potis (twin trunk) või juured üle kivi (root-over-rock)
Taime on võimalik paljundada taimest lõigatud juppidega.
Mulle meenutavad nad liigpisikestesse kingadesse kängitsetud aasia naisi. Siis kui sealpool kandis olid moes väikeste jalgadega naised.
Ebaküdoonia (Chaenomeles) on suhteliselt imetlusväärne taim igas stiilis, kuid kui teha temast bonsai, on ilu veelgi suurem.
Talve lõpupoole, kui suurem osa heitlehelisi taimi on lehtedeta ja elutud, tekivad ebaküdoonia lehtedeta okstele punased, roosad või valged õied.
Alguse sai ebaküdoonia Hiinast, Jaapanist ja Koreast.
Puu on väga külma-taluv ja harjunud väga erinevate tingimustega.
Sitked oksad on sageli tugevate okastega. Lehed on lihtsad ja need on puul hästi tihedalt. Õied ilmuvad kimpudena eelnevatel aastatel tekkinud okstele. Üldjuhul suveks tekivad kollakas-rohelised vahatatud viljad. Viljad on väga tugeva koorega, kuigi see oleneb liigist.
Üldine hoolitsus
Ebaküdoonia kasvab kõige paremini päikese-paistelisel päeval (mitte väga palaval). Vajab hästi kastmist, kuiva õhku ja mitte väga viljakat mulda.
Et sundida põõsana kasvama, tuleks iga aasta vanu oksi kõvast lõigata. Uusi võrseid tuleks kärpida kevade lõpupoole.
Seda taime võib kasvatada mitmes erinevas stiilis. Näiteks kaskaad (Cascade), kaks puud ühes potis (twin trunk) või juured üle kivi (root-over-rock)
Taime on võimalik paljundada taimest lõigatud juppidega.
Ebaküdoonia. Chaenomeles lagenaria
inglise k: flowering quince
soome k: ruusukvitteni
Ida-Aasiast pärinev taimeperekond
Nimetus: tõlkes kreeka keelest „henomeles“ tähendab „lõhkilöödud õuna“.
Antud sugukonnas on teada neli liiki, mis esinevad Hiinas ja Jaapanis.
Kõige sagedamini – heitlehelised või igihaljad kaunilt õitsevad põõsad, millede okstel on okkad.
Kultuurtaimena on läänes tuntud alates 1874. aastast.
Eriti suure populaarsuse saavutasid dekoratiivsed vormid erinevate õite toonidega: alates puhasvalgest kuni tumepunaseni, meelitavad valged õied punaste triipudega või roosade servadega õied, valgete ja roosade täidisõitega vormid, tume-purpur-punane täidisõieline vorm.
Enamik liike on põõsa-, mõned ka puukujulised.
Jaapani ebaküdoonia — Ch. japonica.
Asjaarmastajate aianduses on kõige levinum jaapani ehk näsaline ebaküdoonia ja selle hübriidid
Parasvöötmes õitseb mais, kuni lehtede langemiseni. Õienupud avanevad mitte
üheaegselt ning seepärast venib õitseaeg 3-4 nädalani.
Esimene õitsemine seemnest kasvatatud taimel toimub 3.-4. aastal.
Viljad on söödavad, ümarad, läbimõõduga kuni 6 cm, kollakasrohelised, valmivad septembri lõpus oktoobri alguses.
Jaapani ebaküdoonia kasvab küllaltki aeglaselt, aastane juurdekasv 3-5 cm.
Kultuurtaimena kasvab ebaküdoonia paremini viljakatel muldadel, avatud päikesepaistelistes kasvukohtades, kuumal ja kuival suvel on vajalik kasta. Hea hooldamise korral võib taim elada 60 kuni 80 aastat ühel kohal.
Paljundatakse seemnetega, juurevõsundite, võrsikute, pistikutega.
Ebaküdooniat võib kasvatada üksiku põõsana, rühmana, istutatuna bordüüris ja puude lähedal, elava tarana.
Istutamine: parim kasutada kaheaastast istikut ja istutada varakevadel enne pungade puhkemist.
Võimalik on sügisene istutamine, seejuures peab istikuid muldama!
Elavtaras peab taimede vahakaugus olema mitte rohkem kui 0,5-1 m, aga istandikus - 1,5 m. Tähtis on juurekaela mitte liiga sügavale istutada, see peab jääma maapinna tasemele.
Hooldus: suvel viiakse läbi kolm pealtväetamist: kevadel raputatakse ümber põõsa lämmastikväetist, peale õitsemist ja viljade korjamist antakse vedelat fosfor- ja kaalimväetist vahekorras 200-300 g 10 l vee kohta. Üks kord kuus kastmisest piisab.
Kobestatakse vaid umbrohtude eemaldamisel. Mulda ümber põõsa multšitakse turbaga, saepuruga või puukoortega 3-5 cm paksuse kihina.
Parimateks muldadeks ebaküdoonia jaoks loetakse kergeid, hästi niisutatud liivsavimaid või leetmuldi orgaaniliste ainete kõrge sisalduse ja nõrgalt happelise keskonna reaktsiooniga (pH 5,5-6).
Vältida tuleks tugevalt leeliselisi muldi, millel taimed kannatavad klorofüllivaeguse all.
Tagasilõikamist tehakse kord 5-6 aasta tagant, peale õitsemist eemaldatakse nõrgalt arenenud, kuivanud, murdunud, surnud või üle 5 aasta vanad oksad.
Harudeta vormil eemaldatakse perioodiliselt võrseid tüvel.
Talveks taime ettevalmistades ärge unustage katmast noori võrseid kuuseokstega. Tüvega taim painutatakse maha ja kaetakse.
Kuidas saada vilju: mitte ainult sordiistikud vaid ka ise kasvatatud ebaküdoonia taimed saavutavad viljakuse 2.-3. aastal pärast istutamist.
Kuid selleks, et saada vilju, on vaja ette valmistada kahe-kolme erineva sordi või seemiku taime üheaegne lähestikku istutamine.
Saak ühelt põõsalt on keskmiselt 2 kg, aga hea hoolduse korral võib ulatuda ka 5 kg. Peamiselt kannavad vilja kolmeaastased oksad, seepärast peab õigesti kujundatud taimel olema 10-15 erivanuselist põhioksa: 3-5 üheaastast, 3-4 kaheaastast, 3-4 kolmeaastast, 2-3 nelja- ja viieaastast.
Viis aastat vilja kandnud oksad eemaldatakse järgneval kevadel.
Samuti eemaldatakse külmavõetud võrsed, mööda maad roomavad ja vertikaalselt üles suunduvad võrsed.
Viimasel juhul on eemaldamine vajalik külmumisohu pärast, sest pikakasvulised võrsed jäävad lume alt välja. Kõige hinnatumateks ebaküdoonia võrseteks loetakse neid, mis võtavad 10-40 cm kõrgusel horisontaalse asendi (või neile antakse see painutamisega).
Paljud ebaküdoonia sordid harunevad hästi ja seepärast pole suurt vajadust võrseid lühemaks lõigata.
Kuid kui põhioksad moodustavad tühimiku, siis juunis-juulis lõigatakse võrsed tagasi 4-6 leheni.
Nendel okstel ilmuval uued teistkordsed võrsed lõigatakse tagasi järgmisel kevadel 2-3 pungani, seejuures juba samal kevadel hakkavad tagasilõigatud võrsed õitsema.
Kahekordse tagasilõikamise reegel annab võimaluse alati hoida taim õitsvana ja heas vormis. . Saak tuleb korjata enne külmi, muidu kaotavad viljad maitse ja aroomi. Külmakahjustusteta viljad säilivad hästi kõrge niiskusega temperatuuril +2 °С; kuni veebruarini.
Kasutamine.
Ebaküdoonia viljade liha on mahlakas ja tihe, pind enamasti ebatasane ja näsaline. Valminud viljadel muutub roheline põhivärvus sidrunikollaseks, pinnale ilmub vahakiht ning tekib meeldiv aroom. .
Pesukappi pandud viljad jätavad sinna pikaks ajaks meeldiva lõhna
Viljad võib lõigata viiludeks ja laduda need koos suhkruga kihiti purkidesse, olles eelnevalt eemaldanud seemned ja seemnekoja kõvad membraanid. Seismisel eraldub viljadest aromaatne mahl, mille võib viljaliha pealt ära kallata.
Suur hapetesisaldus teeb ebaküdoonia viljad väga nõutavaks kondiitritööstuses, ka on neid hea hoidistada koos happevaeste puuviljade või marjadega.
Oma kõrge C-vitamiini ja sidrunhappe sisalduse ning kollase värvi tõttu nimetatakse vilju ka põhjamaa sidruniks.
Viljades ja lehtedes on rikkalikult orgaanilisi happeid, eeterlikke õlisid, vitamiine ja mikroelemente.
Ebaküdooniast ei tohiks kõrvale heita ühtki tema osa!
Bioloogiliselt vajalikke aineid sisaldavad pungad, võrsed, lehed, koor, seemned ja viljad (A. Paju "Aed ja mets kui apteek").
Riivitud viljadest valmistatakse ravi eesmärgil ekstrakti, mida kasutatakse pahaloomulise kehvveresuse korral. Ekstrakt valmistatakse meega, riivitud viljad jäetakse meega toatemperatuurile seisma. Seda kasutatakse enne sööki 1 lusikatäis korraga 3-4 korda päevas enne sööki.
Ka maksa- ja maotegevuse tugevdajana on kasutusel sama ekstrakt.
Lehed sobivad tee valmistamiseks, mida võetakse kuivatatult 1 tl 1 kl keeva vee kohta. Juuakse jahtunult jämesoole haavandite, mao- ja limaskesta põletike korral.
Veetõmmis purustatud viljadest suurendab üleliigse vee eritumist organismist. Seda juuakse hommikuti, 1 klaas lonkshaaval.
Erkkollase värvusega ebaküdoonia sisaldab palju vähihaiguste profülaktikaks kasulikke flavonoide ja karotinoide.
Soovitav purustatult teha veetõmmis (1 tl peenestatud vilju 1 kl keeva vee kohta) ja supilusikatäis korraga enne sööki 3-4 korda päevas pidevaks tarvitamiseks.
Ka toidu valmistamisel on kohane kasutada lehti ja vilju.
Kevadel sobib noori, hapumaitselisi lehti kasutada salatites ja kõikvõimalikes hautistes.
Lehti ravi eesmärgil tuleks koguda õitsemise ajal ja neid kuivatada valguse eest kaitstud tuuletõmbuses.
Veresoonte lubjastumisel ja kõrgvererõhu korral tuleks talvel juua leheteed koos kuivatatud arooniatega.
Sellise tee valmistame õhtul termosesse, siis saab marjadest kõik toimeained hommikuks kätte.
Seemned on heaks maitseaineks toitude valmistamisel.
Viljast on seemneid hõlbus eemaldada, asudes kobaras otse südames.
Kui valmistame moosi või siirupit, saame puhastamisel seemned kergelt kätte.
Peale kuivatamist seemned peenestatakse kohviveskis ja suletakse õhukindlalt purki, kust vajadusel lisatakse kui pähklimaitselist toiduainet putrudele, küpsistele, köögiviljahautistele. Seemned on kõrge joodi ja E-vitamiini sisalduse tõttu ravimiks kilpnäärmele.
Viljad sobivad kuivatamiseks, siirupi, moosi, marmelaadi ja mahla valmistamiseks. Soovitan arooniasiirupi valmistamisel kasutada hapustajana ebaküdoonia purustatud vilju.
Ka moos tuleks keeta magedamaitseliste marjade ja puuviljadega (must aroonia, pirnid, ploomid).
Parim kasutusala on siirupi valmistamine kas toorelt või pastöriseeritult hoidistamiseks.
Puhastatud liistakud laotakse kihiti suhkruga kaussi. Lastakse seista toatemperatuuril kuni suhkur on sulanud ja mahl viljadest välja tulnud. Kurnatakse keedepotti ja kuumutatakse 80o juures 1 tund. Säilub imehästi, võib olla käepäraseks kasutamiseks pudelis laua peal, lisades seda morsile, magustoitudele, toorsalatitele, suppidele jm vastavalt lauasistuja soovile. Toorest siirupit peaksime siiski hoidistama külmkapis.
Ärme viskame viljatükikesi ära, vaid kuivatame nad ja kasutame kui rosinaid, valmistame teed või krõbistame ajaviiteks. Nad on ju magusad ja parasjagu haputki veel alles, mis annab kuivatatult meeldiva aroomi.
Sidrunitaolise aroomi saame, kui viilutame ja laome väikestesse purkidesse suhkruga vaheldumisi. Hoiame need purgid külmkapis ja kasutame tee maitsestamiseks.
Ebaküdoonia vilju võib ka blanšeeritult ja tükeldatult sügavkülmutada.
Mitmekülgselt töödelduna ja erinevalt säilitatuna saamegi seda tervisepommi aastaringselt kasutada.
soome k: ruusukvitteni
Ida-Aasiast pärinev taimeperekond
Nimetus: tõlkes kreeka keelest „henomeles“ tähendab „lõhkilöödud õuna“.
Antud sugukonnas on teada neli liiki, mis esinevad Hiinas ja Jaapanis.
Kõige sagedamini – heitlehelised või igihaljad kaunilt õitsevad põõsad, millede okstel on okkad.
Kultuurtaimena on läänes tuntud alates 1874. aastast.
Eriti suure populaarsuse saavutasid dekoratiivsed vormid erinevate õite toonidega: alates puhasvalgest kuni tumepunaseni, meelitavad valged õied punaste triipudega või roosade servadega õied, valgete ja roosade täidisõitega vormid, tume-purpur-punane täidisõieline vorm.
Enamik liike on põõsa-, mõned ka puukujulised.
Jaapani ebaküdoonia — Ch. japonica.
Asjaarmastajate aianduses on kõige levinum jaapani ehk näsaline ebaküdoonia ja selle hübriidid
Parasvöötmes õitseb mais, kuni lehtede langemiseni. Õienupud avanevad mitte
üheaegselt ning seepärast venib õitseaeg 3-4 nädalani.
Esimene õitsemine seemnest kasvatatud taimel toimub 3.-4. aastal.
Viljad on söödavad, ümarad, läbimõõduga kuni 6 cm, kollakasrohelised, valmivad septembri lõpus oktoobri alguses.
Jaapani ebaküdoonia kasvab küllaltki aeglaselt, aastane juurdekasv 3-5 cm.
Kultuurtaimena kasvab ebaküdoonia paremini viljakatel muldadel, avatud päikesepaistelistes kasvukohtades, kuumal ja kuival suvel on vajalik kasta. Hea hooldamise korral võib taim elada 60 kuni 80 aastat ühel kohal.
Paljundatakse seemnetega, juurevõsundite, võrsikute, pistikutega.
Ebaküdooniat võib kasvatada üksiku põõsana, rühmana, istutatuna bordüüris ja puude lähedal, elava tarana.
Istutamine: parim kasutada kaheaastast istikut ja istutada varakevadel enne pungade puhkemist.
Võimalik on sügisene istutamine, seejuures peab istikuid muldama!
Elavtaras peab taimede vahakaugus olema mitte rohkem kui 0,5-1 m, aga istandikus - 1,5 m. Tähtis on juurekaela mitte liiga sügavale istutada, see peab jääma maapinna tasemele.
Hooldus: suvel viiakse läbi kolm pealtväetamist: kevadel raputatakse ümber põõsa lämmastikväetist, peale õitsemist ja viljade korjamist antakse vedelat fosfor- ja kaalimväetist vahekorras 200-300 g 10 l vee kohta. Üks kord kuus kastmisest piisab.
Kobestatakse vaid umbrohtude eemaldamisel. Mulda ümber põõsa multšitakse turbaga, saepuruga või puukoortega 3-5 cm paksuse kihina.
Parimateks muldadeks ebaküdoonia jaoks loetakse kergeid, hästi niisutatud liivsavimaid või leetmuldi orgaaniliste ainete kõrge sisalduse ja nõrgalt happelise keskonna reaktsiooniga (pH 5,5-6).
Vältida tuleks tugevalt leeliselisi muldi, millel taimed kannatavad klorofüllivaeguse all.
Tagasilõikamist tehakse kord 5-6 aasta tagant, peale õitsemist eemaldatakse nõrgalt arenenud, kuivanud, murdunud, surnud või üle 5 aasta vanad oksad.
Harudeta vormil eemaldatakse perioodiliselt võrseid tüvel.
Talveks taime ettevalmistades ärge unustage katmast noori võrseid kuuseokstega. Tüvega taim painutatakse maha ja kaetakse.
Kuidas saada vilju: mitte ainult sordiistikud vaid ka ise kasvatatud ebaküdoonia taimed saavutavad viljakuse 2.-3. aastal pärast istutamist.
Kuid selleks, et saada vilju, on vaja ette valmistada kahe-kolme erineva sordi või seemiku taime üheaegne lähestikku istutamine.
Saak ühelt põõsalt on keskmiselt 2 kg, aga hea hoolduse korral võib ulatuda ka 5 kg. Peamiselt kannavad vilja kolmeaastased oksad, seepärast peab õigesti kujundatud taimel olema 10-15 erivanuselist põhioksa: 3-5 üheaastast, 3-4 kaheaastast, 3-4 kolmeaastast, 2-3 nelja- ja viieaastast.
Viis aastat vilja kandnud oksad eemaldatakse järgneval kevadel.
Samuti eemaldatakse külmavõetud võrsed, mööda maad roomavad ja vertikaalselt üles suunduvad võrsed.
Viimasel juhul on eemaldamine vajalik külmumisohu pärast, sest pikakasvulised võrsed jäävad lume alt välja. Kõige hinnatumateks ebaküdoonia võrseteks loetakse neid, mis võtavad 10-40 cm kõrgusel horisontaalse asendi (või neile antakse see painutamisega).
Paljud ebaküdoonia sordid harunevad hästi ja seepärast pole suurt vajadust võrseid lühemaks lõigata.
Kuid kui põhioksad moodustavad tühimiku, siis juunis-juulis lõigatakse võrsed tagasi 4-6 leheni.
Nendel okstel ilmuval uued teistkordsed võrsed lõigatakse tagasi järgmisel kevadel 2-3 pungani, seejuures juba samal kevadel hakkavad tagasilõigatud võrsed õitsema.
Kahekordse tagasilõikamise reegel annab võimaluse alati hoida taim õitsvana ja heas vormis. . Saak tuleb korjata enne külmi, muidu kaotavad viljad maitse ja aroomi. Külmakahjustusteta viljad säilivad hästi kõrge niiskusega temperatuuril +2 °С; kuni veebruarini.
Kasutamine.
Ebaküdoonia viljade liha on mahlakas ja tihe, pind enamasti ebatasane ja näsaline. Valminud viljadel muutub roheline põhivärvus sidrunikollaseks, pinnale ilmub vahakiht ning tekib meeldiv aroom. .
Pesukappi pandud viljad jätavad sinna pikaks ajaks meeldiva lõhna
Viljad võib lõigata viiludeks ja laduda need koos suhkruga kihiti purkidesse, olles eelnevalt eemaldanud seemned ja seemnekoja kõvad membraanid. Seismisel eraldub viljadest aromaatne mahl, mille võib viljaliha pealt ära kallata.
Suur hapetesisaldus teeb ebaküdoonia viljad väga nõutavaks kondiitritööstuses, ka on neid hea hoidistada koos happevaeste puuviljade või marjadega.
Oma kõrge C-vitamiini ja sidrunhappe sisalduse ning kollase värvi tõttu nimetatakse vilju ka põhjamaa sidruniks.
Viljades ja lehtedes on rikkalikult orgaanilisi happeid, eeterlikke õlisid, vitamiine ja mikroelemente.
Ebaküdooniast ei tohiks kõrvale heita ühtki tema osa!
Bioloogiliselt vajalikke aineid sisaldavad pungad, võrsed, lehed, koor, seemned ja viljad (A. Paju "Aed ja mets kui apteek").
Riivitud viljadest valmistatakse ravi eesmärgil ekstrakti, mida kasutatakse pahaloomulise kehvveresuse korral. Ekstrakt valmistatakse meega, riivitud viljad jäetakse meega toatemperatuurile seisma. Seda kasutatakse enne sööki 1 lusikatäis korraga 3-4 korda päevas enne sööki.
Ka maksa- ja maotegevuse tugevdajana on kasutusel sama ekstrakt.
Lehed sobivad tee valmistamiseks, mida võetakse kuivatatult 1 tl 1 kl keeva vee kohta. Juuakse jahtunult jämesoole haavandite, mao- ja limaskesta põletike korral.
Veetõmmis purustatud viljadest suurendab üleliigse vee eritumist organismist. Seda juuakse hommikuti, 1 klaas lonkshaaval.
Erkkollase värvusega ebaküdoonia sisaldab palju vähihaiguste profülaktikaks kasulikke flavonoide ja karotinoide.
Soovitav purustatult teha veetõmmis (1 tl peenestatud vilju 1 kl keeva vee kohta) ja supilusikatäis korraga enne sööki 3-4 korda päevas pidevaks tarvitamiseks.
Ka toidu valmistamisel on kohane kasutada lehti ja vilju.
Kevadel sobib noori, hapumaitselisi lehti kasutada salatites ja kõikvõimalikes hautistes.
Lehti ravi eesmärgil tuleks koguda õitsemise ajal ja neid kuivatada valguse eest kaitstud tuuletõmbuses.
Veresoonte lubjastumisel ja kõrgvererõhu korral tuleks talvel juua leheteed koos kuivatatud arooniatega.
Sellise tee valmistame õhtul termosesse, siis saab marjadest kõik toimeained hommikuks kätte.
Seemned on heaks maitseaineks toitude valmistamisel.
Viljast on seemneid hõlbus eemaldada, asudes kobaras otse südames.
Kui valmistame moosi või siirupit, saame puhastamisel seemned kergelt kätte.
Peale kuivatamist seemned peenestatakse kohviveskis ja suletakse õhukindlalt purki, kust vajadusel lisatakse kui pähklimaitselist toiduainet putrudele, küpsistele, köögiviljahautistele. Seemned on kõrge joodi ja E-vitamiini sisalduse tõttu ravimiks kilpnäärmele.
Viljad sobivad kuivatamiseks, siirupi, moosi, marmelaadi ja mahla valmistamiseks. Soovitan arooniasiirupi valmistamisel kasutada hapustajana ebaküdoonia purustatud vilju.
Ka moos tuleks keeta magedamaitseliste marjade ja puuviljadega (must aroonia, pirnid, ploomid).
Parim kasutusala on siirupi valmistamine kas toorelt või pastöriseeritult hoidistamiseks.
Puhastatud liistakud laotakse kihiti suhkruga kaussi. Lastakse seista toatemperatuuril kuni suhkur on sulanud ja mahl viljadest välja tulnud. Kurnatakse keedepotti ja kuumutatakse 80o juures 1 tund. Säilub imehästi, võib olla käepäraseks kasutamiseks pudelis laua peal, lisades seda morsile, magustoitudele, toorsalatitele, suppidele jm vastavalt lauasistuja soovile. Toorest siirupit peaksime siiski hoidistama külmkapis.
Ärme viskame viljatükikesi ära, vaid kuivatame nad ja kasutame kui rosinaid, valmistame teed või krõbistame ajaviiteks. Nad on ju magusad ja parasjagu haputki veel alles, mis annab kuivatatult meeldiva aroomi.
Sidrunitaolise aroomi saame, kui viilutame ja laome väikestesse purkidesse suhkruga vaheldumisi. Hoiame need purgid külmkapis ja kasutame tee maitsestamiseks.
Ebaküdoonia vilju võib ka blanšeeritult ja tükeldatult sügavkülmutada.
Mitmekülgselt töödelduna ja erinevalt säilitatuna saamegi seda tervisepommi aastaringselt kasutada.
pühapäev, 1. juuni 2008
Muti lahkus.
mutt on viisakas loom. sisu kasutab ära ja taara annab tagasi. sellise lõpuga siis seekordne mutitõrje.
Tellimine:
Postitused (Atom)