neljapäev, 1. mai 2008

Aprillikuu koduaias toimunud manöövrite käigu aruanne.

Varane ja soe ja päikseline aprillikevad kutsus varakult aeda toimetama ja traditsiooniliselt taimedgae manöövreid sooritama. Kõik ikka kaunima ja ilusama tulemuse nimel!

Tõsisemad ettevõtmised algasid sel hooajal 23 kuupäeva paiku,siis kui mu aeda tulid uued lilled, küpress ja lõhnav kuslapuu.

Küpress tõrjus valge metsiku roosi hekki tahapoole, kuusehekile ligemale.
Kohta otsisid liiliasibulad, niisugust, kus nad mind oma lõhnava haisuga tülitama ei tuleks.
ja neil endil hea olla oleks.
Koha leidsin kuid seal kükitas hädine rododendron ees.
Olgu-olgu, lavendel kolis koju, maitsetaimede osakonda, rododendron tema asemele kiviktaimlasse ja nii tekkiski uus peenar – liiliapeenar.
Pidi olema 3 värvi, üks igatahes kirju, mis värvi teised, ei jäänud kahjuks mu eaka rõõmsameelse sõbranna infost meelde!
Ja ma nüüd täpselt ei julge enam öelda kes see oli, kes möödunudaastal mu ämmale valju ja konkreetse häälega teatas, et tema aeda ei tule enam mitte üks liilia.
Aga noh, nad natuke nagu peaaegu et aia ääres ja nii omaette ja eks nad on ikka väga ilusad lilled ka, mis sest, et nemad olid esimesed oma lõhnaga, kes alustasid mu väljasöömist lillendusest. Muuseas, tark inimene oskab andeks anda, eks ju!, ma mõtlen siin minu ja liiliate omavahelist suhet!
Ja veel leidsin nende jaoks valvuri. Millal idee teostuseni jõuab, kes teab, kuid paekividest alus on juba ootel.

Kividega ongi nii, et korjates neid siit ja sealt, peenramaalt ja põllult, tuleb neid ju kuhugi panna. Ikka aeda, kuhu siis veel!, ja nii nad muutuvadki hoobilt väga vajalikeks dekoratiivelementideks.

Püsikodu? said meliss ja mõni kuumaasikataim, aedvaak ja varemerohi läksid kasvuhoonest avamaale.
Kiviktaimla nelgiline nihkus kivimüürilt kiviktaimlasse, täna oli seal juba üsna rõõmsa ilmega.


Valge kõrvukpriimula nihkus natuke paremale kiviktaimlas, tsipa soojemale kohale ja ühtlasi ka andis ruumi aed- liivateele.
Kiviktaimlas rohkem liikumist ei toimunudki esialgul kui veel vaid mõned võilillede ja muu umbrohutaime lahkumine. Neid oli vähe ja nende minek oli kiire ja valutu (ei seljavalu, ei peavalu, ei jalavalu, oli ainult see haige koha: kõhuvalu, kuid juba eelmistest päevadest tagasihoidlikum!)



Kiviktaimla praeguse hetke säravamad õitsejad karukell ja





valge kivirik.


Vahepalaks veel niisugune lugu, et kiviktaimla rohimise käigus tekkis ait-keldri otsa maasikapeenra hakatis. Tuleb niisugune astmeline maasikamaailm, esimene, kõrgem aste 7 varase maasikataimega on nüd siis juba olemas!

Kuldtäht, see minu pisike lemmik, sobitus kuuskede alla, kiviaia laiendisse, topeltlumikellukeste ja hostade seltsi. Hostadel on vaid imepisikesed otsakesed väljas.



See kiviaiaga plats on alles poolel teel oma tõelise ilme poole.




Kevadel on siin sinilillevälu ja tokikeste paradiis. Olemasolevad lilled on üsnagi hajali, tuleb nad muruniitjate jaoks ju tähistada!



Karulauk kui uustulnukast maitsetaim juba teadis oma kohta, kilplehik alustab väiksemat kõverikku peenart, märtsikellukesed said auväärse olemise lipuvarda juurde, pikemale kõverikule.
Nendel kõverikel peenardel asetusid kilplehikud küll nüüd oma kohale, kuid „vägede liikumist“ on seal veel piisavalt ette näha.

Üks mini- pisike sinisilm kaotas kõigepealt sibula ei - tea – kuhu ja siis kadus äkki see armas õieniruke ka mu näppude vahelt teise ei-tea-kuhu kohta.
Sellega siis niipaljukest, küllap järgmisel kevadel kuskilt nina välja pistab!

Ah jaa, sügisel kui tegin maja sissekäigu ette paekividest ukseesist, jäi natuke kive üle. Vedelesid teised veidi siin ja veidi seal, siis tõstsin nad hunnikusse.
Enne jõuluaega otsisin õue ukse kõrvale panemiseks aiavaasiks sobivat anumat. Ei leidnud, pilk jäi pidama kivihunnikule ning lausa iseenesest moodustuski sellest sobiv „anum“ ning kohe ka jõulukompositsioon sinna sisse.
Egas loodus ju tühja kohta salli: männioksad ja muu kompa jäänus välja , muld sisse ning võõrasemad uhkeldavad nüüd seal välisukse kõrval.
Ja roosa tsineraaria, mis sünnipäevakingiks sain, sobis väga hästi suurde katkisesse keraamilisse kannu, samuti välisukse kõrvale:

Ja veel tulid mu aeda tumedaõieline sügisaster ning lõhnav kuslapuu.
Kuslapuu ronib mööda lõunapoolset kanaaia võrku kõrgustesse, aster asetus vanade taluaia lillede kollektsiooni.

Puuskulptuur Mammi vahetas taignarulli lilleämbrite (sel aastal saialilled), vastu välja

Ja juurikad 3 tk said kasutusideed, millal teostus toimub?

Ootamatult, eneselegi üllatusena võtsime tütrega ette maarjakaskede istutamise rajatavasse parki, (ca 1 ha). 17 kaske leidsid koha seal. Ja siis veel 4 kreeki ning 1 omajuurne kirss. Park või puuviljaaed?, mida rajatakse?? Need viljapuud pärit vanadest taluaedadest, sobib nagu kontseptsiooniga kokku!

Üks omajuurne ploomike sai viljapuuaias uue kasvukoha. Kollane ploom, samuti vanast taluaiast muretsetud!




Mees rajas meile kolm sirget peenart köögiviljamaale.
Kõik mis plaanis külvata, kõik külvatud.
Osa külve teen mai keskel või lõpupoole (hernest veel ja porgandit säilitamiseks ning sibulat)

Peenramaale külvasin maha porgandi, suhkruherne, herne, punase peedi, ümmarguse ja pika, kaalika ja salati, peterselli ja põldoad. Maha tippisin tippsibula (Stuttgarten Riesen).
Otstesse jätsin kurgipeenra, arbuusipeenra, kõrvitsapeenra ,suvikõrvitsate peenra.


Kasvuhoone on mul tõeline Tootsi peenar: salat ja till ning mõned lilletaimed külvavad ise,
lisaks külvasin sinna astrid, suvedaalia-, tsinnia-, hilise ja varase peakapsa-, redise-, kõrvitsa- ja suvekõrvitsa-, kurgiseemned.

Niisugune siis see aprillikuu harrastus, aiapidaja rõõmus kevadaskeldus!


Tähelepanuks oma fotograafia alasele tegevusele: ülevalgustatud, ära roni nii südapäeval valgesse kohta päikesesäras loodust pildistama!

3 kommentaari:

Ewa ütles ...

Sul on aed juba väljakujunenud, aga uuendusi jätkub igavesti. Mul oli varem ka selline kiusatus, nagu mingit uut ja huvitavat taime kusagil nägin, nii koju tõin. Siis sain aru, et mul ei käi mõistus neist üle, mis millega kõrvuti sobib. Nii keskendusin väiksema liigirikkuse peale. Naabrinaine on mul ka suur aiandushuviline ja sokutab mulle igasuguseid uusi istikuid. Sel kevadel vaatan, et ühes peenras tokid maas. Need ma tavaliselt panen sinna, kuhu sügisel miskit uut on istutatud, et kevadel meeles oleks. Nüüd mõtlesin ka hulk aega, et mis seal küll on. Vähemalt see tuli meelde, et naabrinaine sügisel andis ühe püsiku. Pean nime üle küsima. Kui taim kauem on olnud, siis jääb juba meelde.

Minu maja juures aiakujundaja kasutas ka palju paekivi. Ta küll kipub murenema, aga loodan, et peab ikka minu aja vastu.
Kuidas sa teksti keskele pildid said, kas õnnestus neile kohta valida? Ma küll panin kursori sinna, kuhu pilti tahtsin laadida, aga pilt läks ikka kõige algusse. Kuidas sinul?

Liiliad ja päevaliiliad on mul ühed põhilised lilled. Siis veel gladioolid, daaliad,floksid, karikakar, päevakübar. Kevadel pojengid, iirised, muidugi nii nartsissid kui tulbid. Nüüd selle palavaga lähevad nii varasemad kui hilisemad ülikiiresti õitsema. Kahju, et nii lühikeseks ajaks seda ilu. Ma ei raatsi ühestki lillest loobuda. Üheaastased peale selle. Maja ees on mul roosipeenar. Sel aastal talvitusid nii pikkade vartega, ei teagi kui suureks nüüd põõsad lähevad.

Eile siis rabelesin suvila aias. Täna selg haige, nagu arvata võiski. Seal ma tõmban koomale, et lihtsam oleks. Aga seal kirsid, ploomid, õunapuud kõik suured, millal veel maja juures kasvavad. Nii peangi kahte aeda.

toompeale ütles ...

pildid lähevad teksti algusesse jah, kuid ma teen neile copy-pastet, nii saan nad sinna kuhu soovin!
üldiselt praegu ma neid lilli veel ei kasvata, mille juurikad- sibulad sügisel üles tuleb võtta, sest aega on nii nagu on ja lepin nendega, mis ka siis kui nad mõnel aastal korrektselt hooldamata jäävad ja ikka vastu peavad.
ega igal kevadel pole "õnne" haiguslehel nii pikalt olla, et isegi aia jaoks saab aega tasapisi kasutada.
mul juhtus see õnnetu lugu, et just sel suvel, millele järgnes külm lumeta talv tegin oma esialgsest ajutisest püsilillepeenrast puude-põõsaste kasvukoha ja lilled kolisid uutele peenardele ning talv lõpetas enamuse mu lilledest. kiviktaimlas näiteks olid ainult kivid ja muld järgi jäänud, asi seegi!
sugulased, õbrad , tuttavad jagaid möödunud kevadel ja suvel oma juurikaid, sibulaid jne ja nüüd on enam-vähem OK! ainult karikakraid pole saanud.

Hiline ütles ...

Aitäh minu blogisse kirjutatud kommentaari eest.
Armastan ise ka väga porrut ja Sinu porrujutule veel lisaks - et saada pikemat maitsvat ebavart, soovitan porru istutada madala vao põhja ja siis vastavalt kasvule kõblata vähehaaval varrele mulda peale. Ja lisaks ka huvitav fakt - säilitamise ajal C vitamiini sisaldus ei lange vaid suureneb, talvisel ajal vägagi kasulik toidulisa.
Jõudu ja ilusat kevadet!