Viinapuu

Minu viinapuu on täielik džunglitaim.
On juba päris suure lahmaka kasvuhoonet enda alla võtnud. Uksest käimisega on raskusi, muudkui takerdun ta väätidesse.


Talve poole, vastu kevadet uurisin netist viinapuude lõikamise kohta.
Lugesin ja jätsin meelde.
Kevadel läks kuidagi kiireks ja nii muudkui lükkus kärpimine tulevikku.

Eile takerdusin järjekordselt ta väätidesse.
Mis seal siis ikka, käärid kätte ja pügama!

Tulemus on niisugune:

Mahun vähemalt uksest sisse



ja marjakobarad näevad päiksekiiri



Muudkui lõikasin noori kasvusid, mõned jäid alles ka.
need väädid, millel kobarad küljes, lõikasin tagasi kuni kobarani.


Peale lõikamist lugesin Olavi õpetuse uuesti üle.

Hm... päris nii ma nüüd küll ei teinud!
Kuid eks sügisel proovin uuesti.


Lõikasin ära ka mõned juba puitunud väädid. Neid ei raatsinud lihtsalt niisama minema visata. Tegin pistikuteks. Igale pistoksakesele jäi üks (võimaluse korral ka paar) pung ja paar lehekest.



Pistsin nad pottidesse, kastsin põhjalikult läbi



ning tõmbasin niiskusolude optimaalsemaks säilitamiseks kilekotid "pähe". Kilekottidesse õhuaugukesed ikka ka.

19 pistikut pottides.
Seltskonna paigutasin aiatööriistade põhjapoolsele küljele sõnajala alla.

Tegelikult saab viinapuud paljundada ka lihtsamalt: olemasoleval taimel puitunud väät alla painutada ja muld peale visata.
Ülemöödunud kevadel ühe painutasin.
Sel sügisel ehk on juba sobivalt suur juurestik ümberistutamiseks.

See pistokstega mängimine: no aedniku veri lõi keema!