Meite kandis ehk põhjamaine rahvas nii pöörane pole, ent meie küla kohale vihma nõidumisega pole keegi toime tulnud. Vihmamees pesitseb ka hoopistükkis pealinnas. Seal ikka sajab mõnikord. Isegi nii hullusti, et lausa uputab.
Minu aed aga kuivab ja kolletab.
Seakandis, kus kilest Küürselg-Sälg pesitseb, on minu köögiviljamaa. Väga nukrad lood on seal piirkonnas toimumas.
Külvid tegin mai lõpus, nagu ikka.
Aga tärkama ei olnud taimed varmad. Ei köögiviljataimed, ei umbrohutaimed. Käisin ikka uudistamas, mis toimub. Ei toimunud midagi.
Siis aga hakkas minu isiklikus elus ühtkomateist toimuma ja köögiviljamaale sain alles ca paar nädalat tagasi.
Vaatepilt oli ahastamapanev: nirud porgandi-, peedi-, kaalika- ja kurgitõusmed poolpuitunud umbrohuvarte vahel. Ja maa nii kuiv, nii kuiv!
No nii, rohenäpud!, nüüd on aeg näidata, mida suudate!
Rohisin, kastsin ja väetasin.
Väetasin, kastsin ja rohisin.
Päike kõrvetab halastamatult. Kastame, kastame, kastame.
Kurgid kosusid kenaks. Ülejäänutel kah miskit eluvaimu veel on.
Kapsas ei kosu. See-eest kapsaussid küll!
Ilmad on tõepoolest ikka väga palavad. Varjus üle 30 kraadi.
PAI VIHMAMEES, PALUN VÕLU MEIE KÜLALE VIHMA!
PAI VIHMAMEES, MEIE TAIMED VAJAVAD VIHMA!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar