Vihmaigatsus.

Ühte külla kutsuti Vihmameister, et põud lõppeks.
Enne seda Vihmameistrit oli külas käinud 5 erinevat nõida ja maagi, kes kõik lubasid vihma esile kutsuda.
Küll nad võimlesid ja nõidusid, tegid erinevaid grimasse, tantsisid ja lõid trummi, aga tulemust ei olnud.
Kogu küla oli jahmunud, et kuidas vihm ikka sellise suure pingutuse peale välja ei ilmunud.
Viimases hädas kutsuti külla Vihmameister, kes elas sügavas metsas ning kelle saavutustest ei olnud keegi kunagi midagi kuulnud.
Ka sel korral käitus mees väga tagasihoidlikult ning liikus küla poole ilma liigse tähelepanuta.
Kogu küla ootas suure huviga, mis vägitükke see meister tegema hakkab.
Aga Vihmameister ei hakanudki tegema vägitükke.
Ta istus hoopis vaikselt pimedasse telki ning laskus sügavasse meditatsiooni.

Järgnevatel päevadel käisid üksikud külaelanikud piilumas, kas Meistriga on kõik ikka korras ning mida ta seal niimoodi vaikselt teeb.
Kuid kõik, mida elanikud nägid, oli täielikus rahus mediteeriv Vihmameister, kelle olek ja näoilme peegeldasid ainult üht - “üksolemine”.

Kolmandal päeval hakkas külas vihma sadama.
Vihmameister väljus telgist, tänas külaelanikke, tegi kummarduse päikese poole ning seadis end minekule. Enne lahkumist jõudis vaid üks külaelanik temalt möödaminnes küsida: “Kuidas Te seda tegite?”
“Ma ei teinud midagi”, vastas Vihmameister, “ma olin Vihm”, ja liikus vaikses rahus edasi.