neljapäev, 5. juuli 2012

Kui sa võtad endale lille



Mis juhtub kui kohtuvad suur lilleilunautleja ja suur maatükk? Ettearvatavalt ei midagi erilist. Loogikapäraselt hakkab maapind lilledega kattuma. Paraku ebaloogiliselt läbimõtlematult. Ja see toob kaasa kriisi.
Sinnamaale ma nüüd jõudnud olengi.

Kõigepealt oli aia rajamiseks majaümbruse ala. Keset metsi ja viljavälju elades arvasin, et piirdun maalähedusega, loodusest toodud puudega ja vanade taluaedade lilledega. Et need vajavad vähem hoolt jne.
Aga kus Sa saad, ikka mõni saksikam taimolevus ka vaja sekka smurgeldada. Ja kui juba kolm piiska verd antud...

Seejärel, kapitalistliku riigikorra arenedes, lisandusid kodulähedane viljapõld ja karjamaa ja lõpuks isegi kartulimaa minu majaümbruse aiakujundusalale.

Esialgne väike lillepeenar vahetas asukohta ja paisus suureks, suuremaks, veel suuremaks. Ning paisub veelgi nagu eilse seisuga aru sain.

Algul on ju maassepistetavad lillejuurikad pisikesed ja neid mahub palju väikesele alale. Aastatega nad muudkui paisuvad üha kopsakamateks ja kaunimateks. Mulle meeldivad suured lillepuhmad. Kuid see tähendab iga-aastast taimemütsakatega navigeerimist. Suur töö ju iseenesest. Rohimine niikuinii veel.

Üldiselt sain hakkama, kuid kaks viimast suve olid nii teguderohked, et aia jaoks praktiliselt aega ei jäänud. Ja selle aasta kevadel polnud mind üldse kodumailgi.

Olen nüüd poolteist kuud aias valitsevat "suppi" helpinud. Nii ühtkomateist olen isegi ära jõudnud teha, kuid siiski suur ports tööd on veel ees. Hooldamata ja lohakas aed ajab mind närvi. "Kui sa võtad endale lille, siis pead ta eest ka hoolt kandma." Sul on õigus, Väike Prints!


Igatahes jõudis mõistus mulle kohutavat korralagedust vaadates pähe.
Uued istutusalad (oi, palju on neid veel vaimusilmas ja plaanides!) teen juba läbimõeldult. Istutan taimed suurte vahedega ja katan umbrohukindla (loodan vähemalt) multšiga.

Pildil on eelmisel sügisel väga ebasobivatest kasvukohtadest sobivasse paika päästetud astilbed ja hostad. Kuna aega peenra rajamiseks polnud, istutasin nad murusse. Oma arust parajalt suurte vahedega.
Hilissügisel alustasin peenra katmist ajalehtede kihi ja kivimultšiga. Kuna jätkamiseks praegu aega pole, kaevasin taimede vahed lihtsalt läbi ja katsin saepuruga. Nii on kergem taimi murust eristada. Istutusalale tekkis sellega ka isegi mingi peenra moodi väljanägemine. Hiljem, sügisel, kui kõik ülikiired tööd seljataga, saan jätkata rohujuurte väljakorjamist ja kividega peenrakatmist.

3 kommentaari:

isehakanud lillekasvataja ütles ...

hmmmm, saepuru on väga hea multshimaterjal, ma pillun kogu aeg saepuru peenardele, eriti kevadel

MUHEDIK ütles ...

Istutusalade multsimine on tegelikult suurepärane mõte. Ega ma sest enne arugi ei saanud, kui ise sellega tegelema hakkasin. Pisikeses aias ühe peenrakese rohimine on käkitegu, suure aia suured istutusalad muudavad su nende orjaks. See aga pole ühegi mugava aia eesmärk. Ja ka taimedel on hulga parem, kuumaga on maapind jahedam, kuivaga hoiab mults parajal määrak niiskust, talvel on ta omalaadne soojakate. Mitte 2, vaid 20 ühes:)

Helve ütles ...

ohh, on küll orja tunne. :(

aga saepuru multšina ja üleüldse multšimist pean mina ka väärtuslikuks.
just, 20 ühes! :D