Oli kord kivihunnik, põllu peal, meie kodust mõnesaja meetri kaugusel. Põllumees oli põldu kividest koristanud ja nad sinna kuhjanud. Minu jalutusteekond viis üsna tihti sealt mööda ja unistasin, et põnevamad kivid sealt meie aeda veereksid. No ikka aastaid ja aastaid käisin ja imetlesin neid suuri maakive.
Ja siis, ühel heal päeval askeldas põllumees oma tehnikaga seal kivikangru juures. Läksin uudistama, et mis teeb? Puhastab põldu liigsest kivihunnikust ja sinna ümbrusesse kasvanud võsast. Kuhu kivid viib? Põllu äärde, sinna, kus maad harida ei saa. Mõnekümne meetri kaugusele minu aiast. Kas on vahet, kas paneb kivid põllu äärde või minu aeda? Ei ole vahet. Ja nii ma osa neist kividest oma aeda saingi.
Ma ei soovinud kivihunnikut. Ma soovisin iga kivi üksikult eksponeerida. Mulle meeldivad suured maakivid ja ma tahan neid imetleda.
Maakivide ümber ladusin paekividest alpiaia rajamise tehnikas ääre. Sinna tekitasin alpiaiale kohast mullastikku ja istutasin alpitaimed. See on suhteliselt kitsas äär. Ma saan kivila ala servast kenasti ilma turnimata rohida. Maakivide vahel on killustik, mis toob nende kivide välimuse kenasti esile.
Kivila rajamine võttis teiste tööde vahelt aega päris mitu aastat. Kuid eile oli hea päev. Mu kivila sai valmis. Taimestatud ka enamasti. Mõned vabad kohad jäid veel taimestuse täienduseks.
Pilt 020626
Pildid 230526
Päevast, mil osaliselt taimestatud nn tehniline pool on täiesti valmis. Maakivid, killustik seal vahel, ja ala servad kaitstud umbrohu kiirelt kivilasse pugemise eest.
