Kõnnib katuseid mööda

Tuleb põllult läbi  võsa

vaatab üle paar talvitujat

ja kõnnib katuseid mööda.

Metsakiisu.

Kevadekuulutaja

Päevitab?

Sügis? Või talv?

Küsimuste küsimus: kui pildil paremale jäävad lõunakaared, siis kustpoolt tuul küll esimese tõsisema lume meie kanti tõi?

Tegelikult küll nädal tagasi ühel varahommikul tööle minnes oli maa koduaias kergelt valge, kuid kuna Tallinn oli sellel ja järgmistel päevadelgi puht lumeta, ongi minu jaoks esimene lumi alles täna oma õiget palet näidanud.
Kuigi maad kattev kohev lumekiht kodulinnukeste jalgu jälgides on suht sügav, siis tuulevaiksemates kohtades on sügisvärve ja lehti puudel-põõsastel veel piisavalt.
Lilledki õitsevad lumemütsikese kattevarjus. Punaselehelise sarapuu võras lipendavad viimased auklikud leheräbalad, vastukaaluks kurdlehise roosi uhkele lehekasukale.















Kolm päeva tagasi oli kaunis päikseline päev. Aias rohelust ja lehesadu, basseini õhuke jäämuster katmas.









See oli mõnus töökas päev. Lehed said riisutud, lillevarred lõigatud.
Pargirooside reale oli tuul keerutanud lehtedest multshikihi. Sinna see jäigi. Katteks puistasin veidi kompostmulda peale, et uued tuuleiilid lehti taas lendu ei keerutaks. Liiliapeenra saatus samasugune: vahtralehekiht (õhem) ja veidike kompostmulda.
Kõverpeenrasse sadanud lehed jäävad nii nagu nad seal on. See õhuke kiht kõduneb kiiresti peenras kompostiks.
Kokkuriisutud lehed vedasin aiamaale.

















Abiline oli mul ka. Ja saialilled rõõmustasid silma.










Nii-nii, siin on nüüd midagi seesugust, mis mulle mu aiakujunduses suurt meelehärmi valmistab.
Kolm sirget rida viljapuid ja nendega risti looklev kõverpeenar.

Olen mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja mitte suutnud välja mõelda, mida küll seesuguse kontrasti leevendamiseks ette võtta.
Sirgetes ridades olevad pirni- ja õunapuud jäävad sinna kus nad on. Kõverpeenart ka ei tahaks teistpidi "voolama" panna.
On ehk kellelgi hea nõu välja pakkuda?

Seeneaeg.

Sellest on juba päris mituteist head päeva möödas, kui värviküllase suvega hüvasti jäetud sai. Kuidagi märkamatult on seeneaeg kätte jõudnud.


Ühel päeval "tegin Muhedikku".
Käisin aias kase all ja ümber kase ka. Käisin aias noore kuuseheki all ja ümber noore kuuseheki ka.












Ja mis ma sealt siis otsisin või leidsin?
Õuekase all kasvasid kaseriisikad.
Kuusehekiümbrus pakkus lahkelt kuuseriisikaid.











Metsas käisin ka. Metsas kasvasid võiseened.


Täna hommikul "tegin taas Muhedikku". Käisin jälle oma aias seenel.
Metsas käisin ka. Võiseeni korjamas. Nüüd peaks olema talvevarud olemas.

Mitte ainult seeneaeg, vaid ka tumepunasekuueline metsviinapuuga kaetud lehtla ja palju kuldseid lehti kasepuul õhtupäikeses säramas kinnitavad, et tõepoolest suvi taandunud ja sügis saabunud.

Ilm oli täna siiski hästi soe. Vahelduv pilvisus, kuid päikest enam kui pilvi. Õhtul kell pool seitse näitas kraad 15 soojapügalat.






Aga meie Härra Kukk, va edev linnuke! Muudkui tiibadega vehkima: "Ära pildista, ära pildista, mu sabasuled pole veel efektselt ja esinduslikult puhvi löödud!"
Proua Kana on aga vana rahu ise. Mis sest, et veidi räsitud.
Linnu- ja loomariigis ongi kõik teistmoodi. Vastupidiselt inimeste maailmale.