Teisipäev, 25. september 2012

Sajab

Sajab. Sajab. Sajab.
Sajab.
Sajab. Sajab.
 Sajab. Sajab. Sajab.
Päevade kaupa. Vihma.
 Suvi oli jahe. Köögiviljasaak pea olematu. Kapsast ei saanud üldse. Kaalikad on samasugused vingerdised nagu möödunud aastal. Kuigi ostsin uue seemne. Porgand, sibul, küüslauk, hernes, uba - võib rahule jääda. Kurki sai ka ikka natuke. Oma tarbeks piisavalt. Isegi jagamiseks jägus.
Punane peet - no on kah. Selle pealsed meeldisid ühele noorele Jänku-Jussile. Keset suve leidis üles mu peedipeenra ja lisaks veel Järvseljalt tellitud noored iluõunapuud ja pihlakad. No keset suve! Oli ikka nahhaal!
 Vihma sajab. Pidevalt. Kas ma juba ütlesin!? Aga sajab, kurivaim! Kui nii edasi läheb, saavad mu lillepeenardest vaid umbrohuväljad. Siis ei jäägi vist muud üle kui teha mürgiga "puhas vuuk" ja kõike kord otsast alustada. Brrr! Ei meeldi mulle mürk!
 Praegu on nii, et kui labida maasse pistad, tuleb sealt teda välja võttes kaasa pool maakera. Pori kujul. Ja lahti labidast enam ei lase. Aga mina nii palju ei taha! Mulle sobiks üks korralik labidatäis veidi niisket mulda.

Nii on lood siinpool ja sellel sügisel.
Eei-ei, see polnud hala, vaid realism, sõbrakesed!

Kolmapäev, 12. september 2012

Kartulivõtupäev

Eile õhtul saime iseendalegi ootamatult kartuli võetud.
Alustasime siis kui mees töölt koju tuli, kuskil kella viie paiku õhtul ja lõpetasime kui päike oli juba metsa taha tuttu läinud (Eliise väljend). Natuke peale kella kaheksat.

Saagikus:
varane nii nagu ikka, pigem madal kui keskmine
Jõgeva kollane: maha pandud sai veidi vähem. Ma ei tea, miks ta meie maadel ei kasva.
Ammu nime kaotanud hiline: saak väga hea, st talvevarud olemas.

Ilm oli väga soe (+20 või rohkemgi) ja ilus päikesepaisteline.


Kohutavalt palju oli sel aastal kartulimardikat. Mees korjas neid suvel mõned tuurid.
Need, kes mürgitasid, ütlesid, et isegi mürk ei mõjunud. (Mis mürgist jutt, ei tea.)

Reede, 7. september 2012

Kuklaste kodu

Sain ka lõpuks ometi taas aeda müttama.

Paras moment oli ette võtta kõrgpeenra rohimine. Lilli on mul siin ainult paar liiki kiviktaimla sortimendist ja siis veel isehakanud saialillepuhmas ning mede vapiloom Opuntia.

Kivimüüris on kuklased (arvatavasti arukuklased, looduskaitsealused) omale kohase elupaiga leidnud. Askeldavad suvi läbi seal ja mind ligi ei lase.
Praeguseks on nad peitu pugenud ja otsisin umbrohu keskelt lilled üles. Midagi kultuurtaimedest seal ikka veel säilinud on. Laiguti küll, kuid siiski.











Opuntia aga maitseb kellelegi. Kevadeti mingil hetkel on ühtäkki lõbus elu täis Opuntiakõrvake auguliseks söödud. Siis viskab ta end pikali ja kasvatab uue kõrvakese. Üheainsa.
Ja nii see lugu meil kordub. Aastast aastasse.