Reede, 24. juuni 2022

Jaanipäev

Keskpäevane aed.

Mitte ükski normaalne inimene ei pildista keskpäevase valgusega. Aga ma ei püüagi normaalne olla.  Hommikupoolik kulus marjade kaitsmisele lindude eest ja sellekohaste nippide väljamõtlemisele. Mõtteid oli, kuid ei eriti asjalikke. Paar tegu sai ka tehtud enne kui kuumus tabas ja viimsegi mõtteraasu üles sulatas.

Maja on õnneks jahe ja basseinivesi ka veel piisavalt karastav. Seega peale jahtumist telefon kätte ja ruttu pildistama, sest kes teab, mis hiljem toimub... Ja kuuma lubatakse nüüd kauemaks. Kuni juuli alguseni +30 ja öödki soojad, mitte alla +20. 

Päris kõiki kohti, mida tahtnuks, ei jõudnudki üles pildistada, kuumus ajas tuppa. Ehk homme hommikul või täna õhtupoole, hiljem. Panen nüüd pildirea blogisse, tulevikus hea meenutada tänast aeda. Enamik pojengidest õitsevad, õied on avanud mõned uued iirised mu aias. Isegi esimene floks näitas paari õit. Pildile küll seekord ei jäänud, ehk järgmisel korral. Pargiroosid ja osa pojengidest lõhnavad hullutavalt. Kõik on veel ilus roheline. 











































Pildid 240622

Esmaspäev, 13. juuni 2022

Varajane pojeng

 Paeonia officinalis

Õied avas varajase pojengi täidisõieline sort "Rubra Plena". Kas tunnete, kuidas lõhnab! 



Kuigi ta on Eesti aedades üks tavalisemaid sorte, on ta ikkagi imeilus. 

Veel kasvatatakse Eestis varajase pojengi sorte "Rosea Plena", "Mutabilis Plena", "Alba Plena" ja "Anemoniflora". Olen soovinud ka neid sorte oma aeda saada kuid paraku siiamaani ebaõnnestunult. 

Pildid 130622

Reede, 3. juuni 2022

Rootsi pojeng - Paeonia x bergiana hort

Pikka aega oli mu aia pojengidest esimene õitseja tumepunaste lihtõitega ja väga kitsaste lehtedega isend. Ta alustas oma õitsemist juba maikuus. 

Pidasin teda algul tillilehiseks pojengiks kuid mingil hetkel jäin siiski kahtlema, sest ta lehed on laiemad kui nn tillilehisel, st ahtalehisel.







Tõde selgus Sulev Savisaare raamatust "Pojeng". Allpool selle pojengi kirjeldus ja saamislugu sealt raamatust:

 Paeonia x bergiana hort , rootsi pojeng 

P. anomalia x P. tenufolia; P. "Bergiana"

Rootsi pojeng on anomaalse pojengi ja ahtalehise pojengi aedhübriid, mis tekkis iseeneslikult 1920.aastate paiku Stockholmis Bergiuse botaanikaaias, mis on oma nime saanud aia kunagiste omanike vendade Bengt ja Peter Jonas  Bergiuse järgi.

On levinud ka Eesti aedades ahtalehise pojengi eksitava nime all.

Erinevalt ahtalehisest on suhteliselt kõrgekasvuline, tema lehehõlmad on veidi laiemad, õied veidi suuremad ja lillaka varjundiga punased ning lisaks on ta viljatu.


Sordikirjeldusena on välja toodud, et on ahtalehisest pojengist oluliselt kõrgem, ta kõrgus on 60 -70 cm, ahtalehisest pojengist oluliselt kõrgem. Õitseb maikuus tumepunaste lihtõitega, tolmukad kollased. Lehed mitmeti sulgjagused lineaalniitjad, väga kitsad, tumerohelised. Vajab aias päikselist kasvukohta. Üks varasemaid õitsejaid pojengide seas.

Panen siia võrdluseks ka ahtalehise pojengi pildi. Ahtalehise õis on heledam punane. Kuna ta on alles nooruke mu aias, möödunud aasta augustis tulnud, siis täpsemaid kõrguse vahekordi ei ole võimalik praegu  selgitada. Võrreldes rootsi pojengiga oli ta ikka väga madal sel aastal ja kandis kolme õit, mis ma ära näpistasin, sest las kosub veel.


Pildid 010622

Kolmapäev, 25. mai 2022

Tiibpojeng

Täisõites on üks mu lemmiklilledest, tiibpojeng





Minu aeda saabus ta 2015 aasta augustikuus ja nagu näha, kodunes kenasti ja kasvab 


Möödunud, 2021 aasta sugustis õnnestus saada ka valgeõieline vorm. Tema on alles üsna tilluke tita ja võtab veel paar-kolm hooaega enne kui ta õisi näen.


Pildid 250522

Tiibpojeng - Glaucidium on botaanilises mõistes mõistatuslik taim. Ainuke perekond ühenimelises sugukonnas, mis koosneb vaid ühest liigist - Glauvcidium palmatum, tiibpojeng.

Looduses kohtab teda ainult Hokkaido saare ja Honsio saare mägimetsades.

Varem peeti teda sugukonda Berberidaceae kuuluvaks, või sagedamini Ranunculaceae sugukonda kuuluvaks. Kuid nende sugukondade esindajatest erineb tiibpojeng õie ja vilja ehituse poolest, samuti keemilise koostise poolest. Viimastel aastatel on süetsialistid-süstemaatikud loonud tema jaoks iseseisva sugukonna.

Tiibpojeng on võimas mitmeaastane rohttaim. Juuresüsteem on horisontaalne, paksenenud, lühike, harunev. Varred tugevad, kuini 60 cm kõrgused. Varre ülemises osas arenevad 2-3 sõrmjagust ilusat lehte. Vars lõpeb lühikesel õievarrel istuva kuni 5 cm läbimõõduga õiega, mis meenutab maguna õit. Tupp õiekrooni sarnane ning koosneb neljast roosast või purpursest, harvemini valgest tupplehest. Õiekroon puudub. Tolmukaid on rohkelt, 350 -500.

Vili koosneb kahest pesast ning meenutab kahte kauna, mis on alguses ühendatud selgmikuga. Igas pesas on 15 - 20 suurt lamedat seemet, mis on sarnased tulbiseemnetele. Iga vilja pool avaneb selja- ja kõhuõmblusest nagu see toimub ka paljudel kaunviljalistel.

Tiibpojeng õitseb mai teises pooles kui lehed ei ole veel täielikult välja kujunenud. Õitsemine kestab umbes kolm nädalat ning niiskematel aastatel võib õie suurus tunduvalt suureneda. Lehed on dekoratiivsed kogu hooaja jooksul, sügisel värvuvad pronksjaks või kollakaks. Viljad valmivad septembris.

Tiibpojeng pole huvitav mitte ainult botaanilises mõttes, teda võib õigusega pidada hinnaliseks dekoratiivtaimeks nii õite kui ka lehtede poolest. Ta võib elada ühekl kasvukohal ümberistutamata kümmekond aastat. Vanusega põõsas suureneb ja aegamisi surevad vanad juureosad.

Kogemused tiibpojengi kasvatamisel on näidanud, et teda võib kasvatada ilma katteta ka lumevaestel karmidel talvedel, st, et taime võib pidada meie tingimustes küllaltki vastupidavaks. Ei ole 30 aasta jooksul täheldatud ka mingeid kõrvalekaldeid arengus- ei ole kahjustunud külmade poolt ja on õitsenud stabiilselt.

Parim kasvukoht on varjuline, võib ka puude all, koheva, küllaltki hea niiskusmahtuvuse ja hea drenaažiga mullal. Talub ka keskmisi liivsavimuldi. Võib kasvada ka avatud kasvukohal kuid sel juhul on õied vähem dekoratiivsed ja õitsemisaeg lühem.

Taime on kerge paljundada jagamise teel, seda üldjuhul varakevadel. Kuna põõsas kasvab aeglaselt, siis on jagamine suurema hulga paljundusmaterjali saamiseks ebaefektiivne. Õnneks paljuneb ta väga hästi seemnetega. Idanemisvõimelised seemned arenevad isegi üksikul taimel ning ei vaja teisi taimi risttolmlemiseks. Seemnete idanevus on kõrge, peaaegu 100%. Seemned säilivad tavalistes toatingimustes umbes aasta. Külvata on parem talvel jaanuaris, veebruaris või märtsi alguses konteineritesse lume alla. Enamik seemneid idanevad esimesel aastal kuid osa seemneid võib idaneda ka alles teisel aastal. Seemikud arenevad esimesel aastal aeglaselt ning talvituvad tavaliselt idulehtede faasis. Esimese aasta jooksul tuleb taimed kindlasti konteinerist avamaale istutada. Kuid sellega ei maksa kiirustada - seemikutel peavad korralikult moodustuma juurekesed. Parim istutusaeg on juulis kuid kindlasti tuleb see töö lõpetada augusti alguseks. Sel juhul jõuavad seemikud enne saabuvaid külmasid korralikult juurduda. 

Järgmisel aastal areneb taimel ainult üks pärisleht. Noored taimed õitsevad kolmandal-neljandal aastal. 

Edukamaks kasvatamiseks soovitatakse taime talveks siiski kuuseoksaga katta, võttes arvesse ta päritolumaa pehmemat kliimat.

PS. Mina ei ole katnud.


Leidsin internetist pildi tema looduslikust kasvukohast Sapporo loodusradadelt.


Ja veel leidsin Sado saare lillematka blogi, mida on samuti huvitav uurida.


Lisan aiaõprade kogemused:

  • täiesti varjus, liivasel hapul pinnal, õitsemine ei kannata
  • suhteliselt savine muld, poolvarjus
  • poolvarjus, päikese käes lähevad lehed koledaks
  • valge ja lilla on samavõrdselt tugevad. valge ehk noorena natuke kiduram
Minu valge isend on emataime kõrvalt näpistatud. Olen tänulik.