Kolmapäev, 25. mai 2022

Tiibpojeng

Täisõites on üks mu lemmiklilledest, tiibpojeng





Minu aeda saabus ta 2015 aasta augustikuus ja nagu näha, kodunes kenasti ja kasvab 


Möödunud, 2021 aasta sugustis õnnestus saada ka valgeõieline vorm. Tema on alles üsna tilluke tita ja võtab veel paar-kolm hooaega enne kui ta õisi näen.


Pildid 250522

Tiibpojeng - Glaucidium on botaanilises mõistes mõistatuslik taim. Ainuke perekond ühenimelises sugukonnas, mis koosneb vaid ühest liigist - Glauvcidium palmatum, tiibpojeng.

Looduses kohtab teda ainult Hokkaido saare ja Honsio saare mägimetsades.

Varem peeti teda sugukonda Berberidaceae kuuluvaks, või sagedamini Ranunculaceae sugukonda kuuluvaks. Kuid nende sugukondade esindajatest erineb tiibpojeng õie ja vilja ehituse poolest, samuti keemilise koostise poolest. Viimastel aastatel on süetsialistid-süstemaatikud loonud tema jaoks iseseisva sugukonna.

Tiibpojeng on võimas mitmeaastane rohttaim. Juuresüsteem on horisontaalne, paksenenud, lühike, harunev. Varred tugevad, kuini 60 cm kõrgused. Varre ülemises osas arenevad 2-3 sõrmjagust ilusat lehte. Vars lõpeb lühikesel õievarrel istuva kuni 5 cm läbimõõduga õiega, mis meenutab maguna õit. Tupp õiekrooni sarnane ning koosneb neljast roosast või purpursest, harvemini valgest tupplehest. Õiekroon puudub. Tolmukaid on rohkelt, 350 -500.

Vili koosneb kahest pesast ning meenutab kahte kauna, mis on alguses ühendatud selgmikuga. Igas pesas on 15 - 20 suurt lamedat seemet, mis on sarnased tulbiseemnetele. Iga vilja pool avaneb selja- ja kõhuõmblusest nagu see toimub ka paljudel kaunviljalistel.

Tiibpojeng õitseb mai teises pooles kui lehed ei ole veel täielikult välja kujunenud. Õitsemine kestab umbes kolm nädalat ning niiskematel aastatel võib õie suurus tunduvalt suureneda. Lehed on dekoratiivsed kogu hooaja jooksul, sügisel värvuvad pronksjaks või kollakaks. Viljad valmivad septembris.

Tiibpojeng pole huvitav mitte ainult botaanilises mõttes, teda võib õigusega pidada hinnaliseks dekoratiivtaimeks nii õite kui ka lehtede poolest. Ta võib elada ühekl kasvukohal ümberistutamata kümmekond aastat. Vanusega põõsas suureneb ja aegamisi surevad vanad juureosad.

Kogemused tiibpojengi kasvatamisel on näidanud, et teda võib kasvatada ilma katteta ka lumevaestel karmidel talvedel, st, et taime võib pidada meie tingimustes küllaltki vastupidavaks. Ei ole 30 aasta jooksul täheldatud ka mingeid kõrvalekaldeid arengus- ei ole kahjustunud külmade poolt ja on õitsenud stabiilselt.

Parim kasvukoht on varjuline, võib ka puude all, koheva, küllaltki hea niiskusmahtuvuse ja hea drenaažiga mullal. Talub ka keskmisi liivsavimuldi. Võib kasvada ka avatud kasvukohal kuid sel juhul on õied vähem dekoratiivsed ja õitsemisaeg lühem.

Taime on kerge paljundada jagamise teel, seda üldjuhul varakevadel. Kuna põõsas kasvab aeglaselt, siis on jagamine suurema hulga paljundusmaterjali saamiseks ebaefektiivne. Õnneks paljuneb ta väga hästi seemnetega. Idanemisvõimelised seemned arenevad isegi üksikul taimel ning ei vaja teisi taimi risttolmlemiseks. Seemnete idanevus on kõrge, peaaegu 100%. Seemned säilivad tavalistes toatingimustes umbes aasta. Külvata on parem talvel jaanuaris, veebruaris või märtsi alguses konteineritesse lume alla. Enamik seemneid idanevad esimesel aastal kuid osa seemneid võib idaneda ka alles teisel aastal. Seemikud arenevad esimesel aastal aeglaselt ning talvituvad tavaliselt idulehtede faasis. Esimese aasta jooksul tuleb taimed kindlasti konteinerist avamaale istutada. Kuid sellega ei maksa kiirustada - seemikutel peavad korralikult moodustuma juurekesed. Parim istutusaeg on juulis kuid kindlasti tuleb see töö lõpetada augusti alguseks. Sel juhul jõuavad seemikud enne saabuvaid külmasid korralikult juurduda. 

Järgmisel aastal areneb taimel ainult üks pärisleht. Noored taimed õitsevad kolmandal-neljandal aastal. 

Edukamaks kasvatamiseks soovitatakse taime talveks siiski kuuseoksaga katta, võttes arvesse ta päritolumaa pehmemat kliimat.

PS. Mina ei ole katnud.


Leidsin internetist pildi tema looduslikust kasvukohast Sapporo loodusradadelt.


Ja veel leidsin Sado saare lillematka blogi, mida on samuti huvitav uurida.


Lisan aiaõprade kogemused:

  • täiesti varjus, liivasel hapul pinnal, õitsemine ei kannata
  • suhteliselt savine muld, poolvarjus
  • poolvarjus, päikese käes lähevad lehed koledaks
  • valge ja lilla on samavõrdselt tugevad. valge ehk noorena natuke kiduram
Minu valge isend on emataime kõrvalt näpistatud. Olen tänulik.

Teisipäev, 24. mai 2022

Sinililledest

 Sinilillede aeg on küll selleks hooajaks läbi  kuid teen pisikese tagasivaate.

Kuna mu kodu asub keset loodust ja põlde, on kevadeti sinilillevälju mu meeli rõõmustamas ohtralt. Ikka sinised, kuid sekka ka mõned roosad looduses.

Olen püüdnud ka nn kultuursinililli oma aeda kodustada kuid millegipärast pole senised katsed õnnestunud. Loodusest peenrasse toodud roosadki on oma teed läinud. 

Möödunud kevadel avastasin metsa alt valgete ja helesiniste õitega sinilillevälja. Tõin neist mõned koduaeda, enelapõõsaste alla. Nii valgeid kui ka mitmes toonis helesiniseid.

Ja tulemus: sel aastal olid nad kõik ühte tooni helesinised.


Pildid 060522

Õitsema hakkasid veidi hiljem kui looduses kasvavad.

Kolm pilti ka looduslikest sinililledest. Esimene mu looduslikus aianurgas ja teine ning kolmas minu istutatud teeäärse kuuseheki all.



Pildid 220422

Üldjuhul ei või kurta, sest loodus ise hoolitseb, et mu aed sinilillede õitsemise ajal rikkalikult sinetaks. Neid on tegelikult ikka väga paljude lapikestena mööda mu aeda laiali kuigi pildid vaid paarist kohast.

Algus uus ehk vana jätkub

Püüdsin vahepeal aiablogi ühendada teise blogiga, kuid olen praeguseks aru saanud, et aiandusel on mu elus suurem tähtsus kui ma ise arvata oskasin. 

Aed on mu tervise taastaja, rõõm ja pelgupaik. Kõik mu hommikud algavad basseinisulpsuga aias. Aastaringselt. Välja arvatud muidugi olukorrad, kus külmetus või viirus kimbutab. Või juhtumisi hommikul kodus pole. Aias teen varakevadest alates igal hommikul oma kohvitassiga tiiru. Teine, kolmas ja nii mõnigi tiir veel lisanduvad päeva jooksul kuni hilise õhtuni välja. Kuulan looduse hääli ja naudin lillede ilu. Igal tunnil päevas ja aastaajal on oma valgus ja erinev tonaalsus. Taimedki muutuvad päeva jooksul. Ja mul on rõõm kõike seda nautida. Kõlab nagu Paradiis, eks ole! Minu jaoks ongi aed Paradiis. Mitte ainult töö rügamise paik vaid ka elu nautimise paik.

Seepärast on aia arengu tagasivaadegi oluline ja jätkan eraldi aiablogiga.

Tere tulemast tagasi endised lugejad ja tere tulemast uutele jälgijatele!