Kasvuhoones sumisevad herilased.

See tähendab vaid üht: viinamarjad on koristusküpsed!





Viinapuupõõsas on mul kohutav džungel. Ma ei oska teda pügada.
Kevadel kui lehti veel polnud, tegin armutult juuksuritööd. Tulemuseks sellel aastal poole väiksem saak. Ja nüüd on jälle kohutavalt palju uusi noori võrseid kasvanud.
Mida ma küll nendega tegema pean?


Sort peaks olema "Zilga".
Kuna ta kasvab klaaskasvuhoones, valmivad ka viljad alati enne septembrikuud.

Selle kevade trend: ülesküntud uudismaa.

Õuepealne oli eilseks täiesti kuivanud. Tänu äraveetud lumele saime juba 8.aprillil õue puhtaks riisuda.





Liivakasti ja lehtla ümbruses valitses ülesküntud uudismaa. Mutid ja hiired hakkasid juba sügisel sealpoolkanis tembutama.


Aga aed! Oh sa helde aeg! See oli hullem kui aedniku õudusunenägu! Kogu aia territooriumil sulas rõõmsalt lume alt välja minikaevikute ja mäekeste maastik.
Kas muttidel-hiirtel tõesti vaenlasi pole!?
On-on! Mina olen ja kogu mu pere on! Kuid võitlus on ebavõrdne...
Millega ja kuidas siin ikka võidelda. Reha kätte ja mullahunnikud laiali rehitseda.

Kõverpeenar?
Lillepeenra nime ta küll ei vääri. Sürr maastik vaid.
Sügisel lõikasin kuivanud taimevarred ära ja jätsin nad peenrale katteks. Teadmisega, et kevadel korjan kokku.
Aga ei korja ühti. Ka kogu lillepeenar on täis mutimullahunnikuid. Ja siis said kanad veel lahti ja seal kus hunnikut pole, on sügav auk. Ja lillevarte sodi seal vahel ja sees ja mulla all ja mulla peal...ja lillesibulad ja noored tulbilehehakatised katki kraabitud jne. Ühesõnaga, tõeline kompott sellest, mis ta olla ei tohiks!

Silusin ja tasandasin ja toppisin lillesibulaid mulda tagasi jne. Sain küll pildi veidi ilusamaks, kuid siiski ikka veel piisavalt sürr ja kole väljanägemine on peenral.

Siit siis tulevasteks sügisteks õpetuseks: ei jäta äralõigatud lillevarsi peenrale.




Täna õhtuks on vaid väga madalateks vajunud kokkukuhjatud lumehunnikud veel alles.
Ja roheline jume tekkis murule tänase päevaga!


Rooside talvitumine: enam-vähem kõigil on lootust elule.
Kuid Caramella on olnud muttide lemmikpeopaik. Kogu roosi ümbrus on ümbritsetud mullahunnikutega ja istik ise istus õhus, kõige suurema hunniku otsas. Niisugusena ta lume alt välja sulaski. Rohelist ei paista kübetki...


Lume all olnud põõsad, mis lumesulamise käigus vägagi kummalistes asendites olid, on kenasti püsti tõusnud. Mõned oksad-varred on küll erinevatel põõsastel veidi rohkem või vähem murdunud, kuid ei midagi katastroofilist!


Vaadates nüüd taimede kõrgute järgi, pidi lumi ikka tõeliselt sügav olema. Meeter ja enamgi!


Õitsevad lillad krookused, lumikellukesed ja märtsikellukesed avasid eile oma õied.


Ah jaa, viinamarja pügasin 7. aprillil. Pool taimest sai küll ära rapitud. Ja kasvuhoone kaevasin samal päeval ära.

Eksperimentaalaiandus.

Kanarbikutaimedelt võtsin täna katteloori pealt ära.
Nii kanarbikud kui ka jõhvikataimekesed on end seal hästi tundnud.


Laboratooriumitaimed on samuti täies elujõus.
Nii vanemad, Muhediku aiast pärit, kui ka uuemad, Bianka juurest lõigatud.


Siinkohal näide oksast, mille pistik laboratooriumis "küpseb".


Bianka juures oli see niisugusel tüvipõõsa kujul.



Aga viinamarjaistikutele elu kilekoti all eriti ei sobinud.
Paar potti jäid siiski alles, ka nemad said purgid kupliteks.

Viinamarjad

ei ole enam üldse hapud.
Täitsa küpsed ja väga magusad.

Sellest andis märku täna kasvuhoonesse viinapuu sisse kogunenud herilaste summ.
Neile maitseb väga viinamarjamahl.

Meile maitsevad ka viinamarjad.
Nii ma siis tegingi neile meelehärmi ja trotsides herilaste pahameelt kogusin nende nina alt üle 15 l viinamarjakobaraid.

Nad olid nii pahased, et ei märganud nõelatagi mitte!!!

Viinapuu

Minu viinapuu on täielik džunglitaim.
On juba päris suure lahmaka kasvuhoonet enda alla võtnud. Uksest käimisega on raskusi, muudkui takerdun ta väätidesse.


Talve poole, vastu kevadet uurisin netist viinapuude lõikamise kohta.
Lugesin ja jätsin meelde.
Kevadel läks kuidagi kiireks ja nii muudkui lükkus kärpimine tulevikku.

Eile takerdusin järjekordselt ta väätidesse.
Mis seal siis ikka, käärid kätte ja pügama!

Tulemus on niisugune:

Mahun vähemalt uksest sisse



ja marjakobarad näevad päiksekiiri



Muudkui lõikasin noori kasvusid, mõned jäid alles ka.
need väädid, millel kobarad küljes, lõikasin tagasi kuni kobarani.


Peale lõikamist lugesin Olavi õpetuse uuesti üle.

Hm... päris nii ma nüüd küll ei teinud!
Kuid eks sügisel proovin uuesti.


Lõikasin ära ka mõned juba puitunud väädid. Neid ei raatsinud lihtsalt niisama minema visata. Tegin pistikuteks. Igale pistoksakesele jäi üks (võimaluse korral ka paar) pung ja paar lehekest.



Pistsin nad pottidesse, kastsin põhjalikult läbi



ning tõmbasin niiskusolude optimaalsemaks säilitamiseks kilekotid "pähe". Kilekottidesse õhuaugukesed ikka ka.

19 pistikut pottides.
Seltskonna paigutasin aiatööriistade põhjapoolsele küljele sõnajala alla.

Tegelikult saab viinapuud paljundada ka lihtsamalt: olemasoleval taimel puitunud väät alla painutada ja muld peale visata.
Ülemöödunud kevadel ühe painutasin.
Sel sügisel ehk on juba sobivalt suur juurestik ümberistutamiseks.

See pistokstega mängimine: no aedniku veri lõi keema!

Märtsipäike.

särav märtsipäike paneb lausa iseenesest näpud seemneid mulda siputama.
kuigi vist veits vara, kuid siiski, ehk õnnestub nad juba suurte taimedena peenrasse istutada. nii katsetuseks külvasin pisi-pisikesed seemnekogused:

madal mungalill Alaska
madal peiulill Bonita
madal aedaster, segu
madal pruudisõlg, segu Lilliput
vanikkuljus
aedaster, segu Unicum

ning asetasin nad traditsiooniliselt ahju otsa idanema.



juba pikeerimisküpseks saanud tomati ja paprikataimekesed leidsid oma vahekasvukoha enne kasvuhoonesse istutamist.


siinkohal võrdlus paprikaseemnete idanevuse kohta: vasakpoolses potis on otse paprikast enne külvi võetud seemnetest tärganud taimed ja parempoolses poest ostetud seemnepakikesest külvatud

peaks mainima, et vist ikka mingi vahe on...




tomatitaimedel on juba natuke pärislehekesti olemas, seega viimane aeg pikeerimiseks. 10 taimekest, igaüks sai oma poti.


kuna kevadel saavad aknalauad traditsiooniliselt "ülerahvastatud", otsustasin paprikataimed ühte anumasse paigutada.
anum on põhjaauguta, seega vooderdasin põhja kividega, et natukegi oleks kastmise käigus tekkival liigveel kogunemiskohta.


ja siin nad siis on, kõik koos ühise perena.

näib küll, et veidi tihedalt, kuid olen arvestanud sellega, et mõned taimed ehk vähesema elujõuga juhtuvad olema.


aga see ei ole veel kõik...



õues oli nii ilus olla, et otsustasin isegi kasvuhoones askeldada.



siin ta siis on, ootevalmina.
tavaliselt väetan kevadel kanasõnnikuga, kaevan läbi ja kui lund veel juhtub olema, loobin lume kastmisveeks sulama.
ja nüüd enam ei liiguta midagi rohkemat. ootan vaid, kunas hakkavad kasvama isekülvi teel leviv salat, till ning lilledest rebasesabad ja ehk veel midagi.


aga see pussakas seal kasvuhoone lõpus on viinamari. mulle näib, et ta tahaks saada mingit harvenduslõikust, kuid kuidas seda teha? eitea, ei tea...
viljapuid oskan küll lõigata, kuid viinamarja mitte.
teab ehk keegi nõuga abiks olla?