Teisipäev, 26. oktoober 2010

Kallis Isehakanud Lillekasvataja!

Õnne soovida ei ole ju kunagi hilja, eks ole!
Võta palun vastu minu õnnesoovid sünnipäevaks!



Mõtlesin tüki aega, millise lillepildi oma aiast Sulle valin.
Roosa hommikukastepiiskadega floks märgib minu meelest kõige paremini Su rõõmsameelsust ja säravat ning tegusat olemist.

Palju õnne veelkord!

Reede, 22. oktoober 2010

Sügis? Või talv?

Küsimuste küsimus: kui pildil paremale jäävad lõunakaared, siis kustpoolt tuul küll esimese tõsisema lume meie kanti tõi?

Tegelikult küll nädal tagasi ühel varahommikul tööle minnes oli maa koduaias kergelt valge, kuid kuna Tallinn oli sellel ja järgmistel päevadelgi puht lumeta, ongi minu jaoks esimene lumi alles täna oma õiget palet näidanud.
Kuigi maad kattev kohev lumekiht kodulinnukeste jalgu jälgides on suht sügav, siis tuulevaiksemates kohtades on sügisvärve ja lehti puudel-põõsastel veel piisavalt.
Lilledki õitsevad lumemütsikese kattevarjus. Punaselehelise sarapuu võras lipendavad viimased auklikud leheräbalad, vastukaaluks kurdlehise roosi uhkele lehekasukale.















Kolm päeva tagasi oli kaunis päikseline päev. Aias rohelust ja lehesadu, basseini õhuke jäämuster katmas.









See oli mõnus töökas päev. Lehed said riisutud, lillevarred lõigatud.
Pargirooside reale oli tuul keerutanud lehtedest multshikihi. Sinna see jäigi. Katteks puistasin veidi kompostmulda peale, et uued tuuleiilid lehti taas lendu ei keerutaks. Liiliapeenra saatus samasugune: vahtralehekiht (õhem) ja veidike kompostmulda.
Kõverpeenrasse sadanud lehed jäävad nii nagu nad seal on. See õhuke kiht kõduneb kiiresti peenras kompostiks.
Kokkuriisutud lehed vedasin aiamaale.

















Abiline oli mul ka. Ja saialilled rõõmustasid silma.










Nii-nii, siin on nüüd midagi seesugust, mis mulle mu aiakujunduses suurt meelehärmi valmistab.
Kolm sirget rida viljapuid ja nendega risti looklev kõverpeenar.

Olen mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja mitte suutnud välja mõelda, mida küll seesuguse kontrasti leevendamiseks ette võtta.
Sirgetes ridades olevad pirni- ja õunapuud jäävad sinna kus nad on. Kõverpeenart ka ei tahaks teistpidi "voolama" panna.
On ehk kellelgi hea nõu välja pakkuda?

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

Õhtuvalgus

Tegin õhtuvalguses mõned aiavaatepildid.













Mõnus sügispäev oli.
Möödunud öö oli meie kandis sellel sügisel alles teine hallaöö. Ja oktoobrikuu on ju nii mõnedki päevad juba kestnud!
Aga pikk sügis on meelepärane. Jõuan minagi nii lõpuks aiatöödega järjele.
Täna võin igatahes tunnustavalt iseenda õlale patsutada: kõik toimetused, mis külma kardavad, on tehtud!

Saagid salves, tulbisibulad maha istutatud, nartsissisibul ka, pottides olevad istikud-pistikud samuti. Koos pottidega mullas.

Daaliajuurikad välja kaevatud ja krüsanteem lillepotiga toas edasi õitsemas.















Meie vapiloom on end kerasse tõmbama asunud. Krimpsus ja kummargil, okkad turritamas. No tule-tule külm!, ei ma sind karda!

Lõvilõug punastab vapralt edasi. Kaunis värvilaik aias.


Vesiroosid ei tee sügisest väljagi. Aga nupud jäävadki nuppudeks. Päev jahe ja lühike, õied ei avane.


Pühapäev, 3. oktoober 2010

Aiablogijate klubi.

Nüüd on meil olemas traditsioon: kokkutulek, vapiloom: Thela opuntia (Opuntia compressa ehk maakeeli maadjas viigikaktus), slogan: "Kaevame välja!"
ja ka hümn, mille loomist Muhedik alustas, Köögikata jätkas ning Thela oskuslikult lõpuni sõnastas:

Me hulgakesi tuleme
taimekeste maalt.
Meil jalas püksid mullased
ja selg on valus ka

on küünte altki mullane,
ja nina ketendab,
kuid siiski süda kullane,
ja silmis sätendab.

Sest kuigi töö on vaevane
ja vahel väsitav,
on aiarõõm küll taevane
ja hingekosutav.

Ei pole rõõmu suuremat
kui kaunis tärkav õis
ja õnnetunnet õigemat,
kui sellest, mida lõid.

Viisi taipab igaüks, arvan! Isegi mina, vana tuisupea, lõpuks taipasin!





Võime end ikka juba klubina määratleda?, eks ole! Ühe mõnusa mõnusate inimeste klubina.