Kolmapäev, 23. oktoober 2013

Kummardus Haideaia pererahvale


Käisime seal juuli lõpus või augusti alguspäevadel. Täpsel ajal ei saagi sabast kinni, nii kiirelt tõttavad päevad, kuud, nädalad ...
Seal nähtu on väärt ka teistele näitamiseks, seetõttu ei saa seda postitust teps mitte tegemata jätta. 

Iseenda jaoks avastasin sellest aiast minihostad. Igatahes mõttetegevus neile minu aias tulevikupesapaiga leidmise üle käib.
















Kolmapäev, 25. september 2013

Tibude lugemise aeg

Pühapäeval lõppes kalendrisuvi. Algas sügis. Nii nagu kalendris, nii looduseski. Haruldane kokkulangevus. Haruldaselt kaunis ja pikk suvi oli. Algas lausa maikuus juba ja lõppes alles nüüd, septembri lõpus. Huvitav suvi oli. Väga mitmekesine. Vägagi. Aianduse koha pealt. Ja üleüldse.

Mis siis tehtud. Aias.
Majaesised peenrad, kahelillepeenar ja astilbepeenar on saanud oma täistaimestuse. Tõsi küll, astilbepeenrast on kindlalt puudu üks madal valge. Tean isegi, kes ta peaks olema: White Sprite. Ja noh, kui nüüd aus olla ja väga tahta, siis paar-kolm uut huvitavat sorti mahuks veel. Aga see polegi enam nii oluline. Üleüldse nn siseõue peenardega olen rahul, nad on saanud sellisteks nagu kujutlusvõime lubas. Kui nüüd astilbepeenra majaäärne kivimultš veel juurde lisada.


Suur valulaps kõverpeenar sai ka läbi kaevatud, umbrohi (naat, orashein, noored vahtraseemikud jms jama) selleks hooajaks kõrvaldatud. Osaliselt isegi kivimultši kasutatud. Ja mis põhiline, kividega ääristatud, sest tal oli ju omadus täiesti kontrollimatult paisuda. Nüüd peaks ta suurus kontrolli all olema. Kuid tühjavõitu on ta veel, kuigi ka sel hooajal sai täiendust, jääb siiski uute lillede istutusrõõme veel ka tulevasse hooaega.


Kiviktaimla on lage väli. Enamikust umbrohust olen lahti saanud, väike poolelus naadisaareke veel häirib silma. Kõik see, kes seal kasvama peab, saab ehk järgmisel hooajal ka kasvama.


Kõrreliste grupike sai seltsilisteks hoopis maasikvaarika ja mesimuraka. Aitäh, Milda! Multši said nad ka. Saepurumultši.


Kahe madala elupuu ja sparglisaareke said kooremultši.


Park on saanud täiendust uute puude näol. Enamasti kaskede liigid.


Köögiviljamaa vahetab asukohta. Endise koha jätan mõneks aastaks lehekõdu jms seltsi mullaviljakust juurde hankima. Uus ala on valmis kaevatud.


Möödunud aasta septembris üleliigsetest marjapõõsastest ja kõrgetest kirsipuudest, kust ise nagunii saaki ei saanud, puhtaks raadatud aia kagupoolne nurk sai lisaks möödunud aastal istutatutele veel uusi ilupuid ja -põõsaid. Mltšimist ka alustasin.


Need olid siis põhilised ettevõtmised. Muud nipet-näpet veel lisaks.
Nii mõndagi plaanitust jäi tegemata, kuid olen siiski rahul, sest nõndamoodi kirjapanduna näen, et egas nii väike see osa minu ajast, mis aiale pühendatud sai, ei olegi.
Kõige tüütum oli kõverpeenra korrastamine. Just tema suuruse tõttu. Aga sellest lähtudes sain omale selgeks ka edaspidise aiakujunduse teekonna. Et millal, mida ja kuhu ja kuidas kui on tahtmist mõne lilleliigi sortimenti suurendada.


Kimpus olime sel aastal lindudega. Ei aidanud võrgud ega muudki hirmutised, maasika ja tikrisaak läks enamasti nende kõhtu. Samuti punased sõstrad. Valgeid nad vist ei näinud.
Köögiviljamaa andis väga viletsa saagi.
Kartulisaak see eest enneolematult suur.

Kährik pugis pirne ja õunu, kiskus välja mahaistutatud küüslauguküüned ja peenrasse pandud poti moosesepõõsaga ja lõpuks haisutas aia veel täis oma hunnikutega. Jube rõve hais oli.

Vahtralehtede esimene osa kuivas puu otsas pruuniks ja siis langesid alla. Nüüd on juba kaunis kirevus puudes lõõmamas ja maha sajavadki ikka harjumuspäraselt kaunilt kirjud lehed.



Pilti ikka ka. Möödanikust seekord. Kagunurga raadamine.

aasta 2012 väga vihmane september. 

Sain tookord vihmas lõkketegemise meistriks. Ise ka enam ei usuks kui pilti ei oleks. :)

Esmaspäev, 12. august 2013

Mesimummud ja Aalujad

Kõnnin mina eile õitevahusest araaliapuust mööda. 
Lõhnab nii magusalt-magusalt. Ja milline seltskondlik sumin ning rõõmus asjatamine!



Midagi kahtlaselt tuttavlikku ja äsjakogetut meenutab...
Just-just, laupäevane 5.Aalujate kokkusaamine Tsiili pinnavormide- ja taimedeküllases aias oli sama rõõmus ja helge ja mõnus.
Tänud pererahvale ja kõigile osalejatele! Oli super päev.

Teisipäev, 30. juuli 2013

Kolmapäev, 17. juuli 2013

Astilbed












Nelja sorti, kusjuures sordinimed on lennanud nelja tuule suunas.




Nagu näha, peenras on veel ruumi. Ma hästi veel ei teagi, kellega tühje kohti täita. Kas veel astilbesid? Või hoopis hostasid? Või kedagi teistest poolvarju taluvatest liikidest-sortidest. Päikest näeb peenar suvehommikuti ca kella 11-ni.

Esmaspäev, 15. juuli 2013

Puishortensia õitseb





Üks vars murdus hoogsa kastmisvooliku vedamise käigus ära.





Mõnusalt palav on. Ja kõik on väga kuiv.
Kastame. Ja kasvame.

Esmaspäev, 8. juuli 2013

Pargipuud

Juba enne jaani oli postiautol asja meie õuele. Taas tõi meeldiv koostöö Järvselja taimeaiaga veidi täiendust pargikollektsioonile. 




Tulijad:
Konksmänd
Hall mänd
Pensilvaania saar
Kollane kask
Kivikask
Paberikask
Arukask "Golden Cloud"
Dalekarlia kask
Arukask "Bibor"
Karoliina valgepöök
Harilik pöök
Harilik jalakas
Ameerika stafülea e tariõis


Puukesed olid kahepäevasest teelolekust hoolimata hea tervise juures. Saabumispäeval said ka maha istutatud, kastetud ja siiani tunnevad nad end mõnusalt. Harilik jalakas oli algselt veidi longus (suured lehed ju), kuid praegu on ka tema erk ja kraps.


Neljapäev, 27. juuni 2013

Ühed mu lemmikud: hostad


 Neid on mu aias praegu ainult viit sorti. Sel lihtsal põhjusel, et pole rohkemate jaoks leidnud kohta. Ja pole ka jätkunud aega ning energiat peenarde korrashoiuks.

Kaks neist on nimega, üks küsitava nimega ja kaks nimetut.
Oleks heameel kui blogilugejate abiga kõik omale nimed saaks.



astilbepeenra hostad

Smithi hosta "Halcyon"

?

nõukaaegne süstjalehine hosta
grillinurgas kasvab samuti nõukaaegne kähar hosta 

talub hästi suurte puude varju
poolmetsiku (loe: hästi looduslähedase) aianurga hosta

lainjas hosta  (Mediovariegeta?) on samuti nõukaaegne

Teisipäev, 25. juuni 2013

Loodusmälestis number 386



 Jaanipäeva eel tegime automatka Lõuna-Eestisse, minu lapsepõlvemaale. Sõitsime mööda kiira-käära-keerutavat kruusateed Luhamaalt tagasi Võru suunas ja ning tegime tee äärde jääva Pältre lühterkuuse juures peatuse.

Suur ja võimas kuusk, mille uhkust ja suursugusust fotod absoluutselt üldse edasi anda ei suuda.








Omamoodi võlu on lisaks kuusele endale ka veel nõukogudeaegne teeviit ja loodusmälestise märgistus kuuse juures.

Praeguseks on tal osad harud murdunud, kuid Eelise lehelt võib lugeda, et loodusmälestise alla on ta võetud 9-harulise, 3,3 m-se ümbermõõduga, 25 m kõrguse puuna.
Alumine pilt on samuti Eelise lehelt.



Looduskaitse alla on ta võetud aastal 1966 ENSV Min. Nõuk. Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsuse juhataja käskkirjaga. (link)


Soovitan soojalt, et kellel sinnapoolekanti sõitu, põigake vaatama.
Tallinn - Luhamaa maanteel, ca 7-10 km-t peale Vastseliinat. Põhimaantee ääres on ka loodusmälestise viit. Üles leida on kerge.
Loodushuvilise jaoks mõnus elamus.


Panen siia veel lisaks tutvustuse eestigiidi kodulehelt:

Pältre lühterkuusk kasvab Misso vallas Pältre küla lähedal Pältre-Viitka tee ääres. 1998. a. oli puu kõrgus 25 m ja tüve ümbermõõt 80 cm kõrguselt, kõige peenemast kohast enne harunemist, 340 cm. Kuuse tüvi hakkab harunema 170 cm kõrguselt.

Maantee poolt üle niidu metsa veerel kasvavat kuuske vaadates paistab terve kuusetukk. Tegelikult on see üks puu, millel kokku 11 latva. Altpoolt meenutab puu oma rohkete jämedate ülespoole kaarduvate okstega pigem fantaasiapuud kui meile tuttavat kuuske. Sellist hariliku kuuse vormi nimetavad dendroloogid lühterkuuseks. Puu sarnaneb hiiglasliku küünlajala ehk lühtriga.



Ülespoole kaarduvate harudega küünlajalg on maailma kultuuriloos tuntud sümbol. See kristluses ja judaismis tuntud juutide küünlajalg sümboliseeris kunagi arvatavasti maailmapuud, mille harud tähendasid päikest, kuud ja planeete.



Pältre lühterkuusk pole ainus omataoline Eestis. Nende puude kummalise kuju kohta on rahvahulgas palju seletusi. Sagedamini olen kuulnud, kuidas kuuske kord noorena on vigastatud. Näiteks nüüd hävinud Vihterpalu lühterkuuse kohta Harjumaal on jutustatud, et puu ladva olevat kunagi ammu murdnud mööduvad pulmalised.

Ehk mõnel puhul võibki olla põhjuseks ladva vigastus, kuid enamik meie lühterkuuski on tekkinud siiski looduslikul teel, kuuse enda kasvu omapära tõttu. Pältre kuusk on Eesti lühterkuuskedest võimsaim.



Puu kohta käivatest rahvajuttudest üks on kirjas 2000. a. ilmunud Kristi Kingo ja Mari Seeba raamatus "Võrumaa looduskaitseobjektid". Selles kõneldakse, et kuuse alt olevat keegi ükskord leidnud palju raha. Rahva olevat sinna kunagi ammu matnud kiviraidurid, kes teel olles kuuse alla öömajale jäänud. Hommikul ärgates näinud nad, et üks nende seast on öösel surnud. See mees olnud poissmees ja tal polnud sugulasi. Seepärast matnud seltsilised ta raha Pältre kuuse alla.

Hendrik Relve. Põlispuud. Tln., 2003

Kolmapäev, 19. juuni 2013

Kivimüür ja Co


 Peale selle praeguseks hetkeks õnnetu väljanägemisega kõverpeenra on tekkinud õuele ka muid peenraid. Muist neist on saanud möödunud aastal suhteliselt korraliku hoolduse või ümberehituse (maitsetaimepeenar ja peenar nr 2) ja kahelillepeenar on üleüldse alles möödunudaastane tulnukas.

Kivimüür on iidne. Möödunud sajandist. Raudkindlalt.


Peenar 1, maitsetaimepeenar
maitsetaimed ja Polka

Peenar 2
lavendel, kollaseõielised kääbusiirised, kuumaasikas ja üks Polka seal vasakul tagareas

Kivimüür

kivimüüril jätkub värvi ja õisi terveks suveks

kivimüüri jalamil on isetulnukad


Peenar 3
kahelillepeenar on ka peenar
mis sest et hõre, küll ta kosub,
noor ju alles veel

kahelillepeenra otsa tekkis vabalt võetava loomingu käigus paekivilauake.
kuhugi pidi ju suure kiviplaadi panema.
kastanilehine rodgesia

viltjas ülane

 Peenar 4
astilbepeenar ja co
nooruke kitseenelas astilbepeenras
astilbedel on õienupud juba suhteliselt suured



vaade kivimüüri ja nelja peenrakesega
lehtla, varjus oleva istumisnurga
ja okkalistest "rebastega"




 Peenarde äärteks on materjal, mida meite maadel palju: paekivi ja natuke ka põllukivi.
Võtsin Kimalase peenraservadest šnitti. Mulle meeldis see turbavariant. Aga kuna mul turvast ei olnud, improviseerisin kruusaga. Peaks ka olema umbrohu jaoks peenraserva viljakast mullast ikkagi vähem vastuvõetavam.