Teisipäev, 28. juuni 2011

Viimased õitsejad pojengid

Viimased kaks sorti. Lõhna poolest kehvakesed, kuid õied ....! Üks imelisem kui teine!
Sarah Bernard (?)










Cora Stubbs (?)










Sel aastal siis olen kõikide oma pojengide õied ära näinud.
Viimane tumeroosa põõsas kasvab pojengi jaoks pahas varjulises kohas. Kuid olen oma mõtteis leidnud pojengipeenra jaoks sobiva asukoha ja loodan, et sügisel saab ka see põõsas parema kasvukoha.
Ja loomulikult (!?) käivad mõtted uute .....hm-hm...



/////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////


Teie poolt öeldud pojengisortide nimed võivad suure tõenäosusega õiged olla.
Pildistatud on nad mul üsna halvasti. Eriti Cora Stubbs. Ka tema kasvukoht on valesti valitud.
Aga tänud teile igatahes!

Neljapäev, 23. juuni 2011

Pojengid

Kõige tavalisem ja laiemalt levinud (minu arust) punane pojeng jäigi pildistamata.
Lihtsalt mina, fotokas, aed ja pojengi õitsemisaeg ei sattunud korraga ühel lainel olema.

Aga et ta end hüljatuna ei tunneks, siis pildid ikka ka. Tänase seisuga.










Valge põõsas on pisike. Vaid kolme suure õietupsuga. Aga milline lõhn!

















Heleroosa põõsas on suur ja uhke. Rohkelt täidisõisi. Nõrga lõhnaga.















Punane ühekordne. Lõhnatu.




Nendes õienuppudes on minu jaoks veel lõhna- ja värvisaladused peidus.

Traditsiooniliselt pöörab üks pilt end teistpidi.






Vihmahood on kauneid õisi kahjuks veidi räsinud. Nad ei saa särada ja õilmitseda just nii õnnelikult kui päikesepaisteliste ilmadega.



Üks raske küsimus: kuidas küll nende sordinimesid teada saada?

Pühapäev, 5. juuni 2011

Pildikesi loomaaiast

1.juunil käisime sii puhkusekorraldaja ja co seltskonnaga loomaaias.
Rahvast oli palju. Kuna seltskond mitmekesine, siis fotosilma taimede ning haljastuse jaoks eriti ei jätkunud.

Mõni pildike varjuhaljastusest.






Kaktused. Suured kut maakerad.
Üks pisem millegipärast varjukangasse peidetud.








Sel ajal kui teised hülged basseinis üht ja teistpidi sulistasid ning vigureid tegid, imetles üks isend kaldalt vaid oma saart.




Olin julge ja tahtsin lõvile silma vaadata.
Kuid tema mulle samaga ei vastanud. Vaatas muudkui mööda.





Lindudelgi on oma saar.


Kuigi see pigem vaid kajakate päralt.



Mägi kui kõrb. Ja teiselpool kõrbe kõrgumas majade tornid.
Filosoofile keskkond sobib. Sealt kõrgelt igatsugu sagimist mõnus vaadata ja maailma veidruste üle mõtiskleda.










Ühel mäel on ojake. Ja rohelust vee ääres. Ning seal teistsugune filosoof-maailmavaatleja.


Põhielanikud naudivad päikesevarju.


Jaa-jaa, mul on tõepoolest võimsad sarved! Vaata ja imetle!, fotoaparaadiga tegelane!


Aga üht suurt ja võimsat kaslast ei olnud kodus.



Mõne aja möödudes tahaks taas oma käiku korrata. Aiandushuvilise jaoks on seal palju põnevat.

Laupäev, 4. juuni 2011

Red Nelly

Pisike aga tragi. Näitas oma esimest õit üleeile (02.juuni). Minu aeda maabus eelmise aasta (2010) maikuus noore pisikese roosihakatisena, Luige laadalt.
Praegu on ta ca 20-30 cm kõrgune. Täiseas põõsa kasvukõrguseks on antud 80 cm.
Põõsas püstise kasvuga.
Lehed läiketa rohelised, väikesed.
Ühekordsed, 4-5cm läbimõõduga, purpur-lillad õied. Esimene minu pargiroosiaia õitsejatest.
Kasvukoha suhtes ei ole eriti nõudlik. Üksikult või grupis.
Külmakindel.
Haigustekindel.

Neljapäev, 2. juuni 2011

Pojeng (Paeonia)

Antiik-Kreekast on meile pärandatud kaunis lugu sellest, kuidas pojeng maailma loodi.
Meditsiini- ja tervenemisjumal Asclepius oli miskipärast saanud armukadedaks oma lemmikõpilase Paeoni peale.
Juhtum oli võtnud lausa ohtliku pöörde, nii et peajumal Zeus pidi ise asjasse sekkuma. Et peita ehmunud Paeon Asclepiuse raevu eest, muutis Zeus ta kauniks lilleõieks, mida hakatigi pärast kutsuma Paeoniks.
Väga kaua hiljem nimetati see taim ka teaduslikult ja ametlikult Paeoniaks ja meie hakkasime teda kutsuma pojengiks.

Vanad jaapanlased on omistanud pojengile lausa lillede kuninga ülistava nimetuse ja tänapäeva Jaapanis kutsutakse pojenge veel ka lillede presidendiks ja peaministriks!


Pojengid on ühed mu lemmiklilledest. Lisaks kaunitele õitele on neil ka ju niiiiiiii hea lõhn!
Ta on erakordselt pikaealine püsilill. Ühe pojengipõõsa eluiga ulatub aastakümneteni. Pojengi istutades võid olla kindel, et selle õisi näevad ka järeltulijad.

Minu aias on selleaastase seisuga 8 nn lillede peaministrit.
Üldse aga on netist leitud andmete põhjal olemas ca 10000 pojengisorti. Nii et...arenguruumi mul on!


Mu aju ei suuda ikka veel täielikult taastada lillede nimesid, sortidest rääkimata.
Esimesena mu aias avab õied ahtalehine pojeng. (on ikka või, paluks abi?)













Seejärel siis see kõige tavalisem punane, nn koolilõpupäevade pojeng.



Neli pojengi on saadud siit-seaqlt "küla pealt". Ega ma nende õisi veel näinud polegi. Kõikide õiepungad on samas arengujärgus ja seega lähitulevikus mulle värvivaliku üllatused.

Siit aga tervitused Muhedikule. Lagodehhi pojengi seemik. Ülemöödunud suve aiablogijate kokkusaamise kaunis meenutus.











Miks pojengipõõsa pilt postitades end külili keeras?