Lilled on alati ilusad

Eriti endakasvatatud. Eriti kui see on toimunud elus esimest korda. Eriti esimesed õied.












Pildid on tehtud juba 13. juunil. Avastasin nad praegu arvuti töölaualt ja arvasin, et esimesed tuleb ikka ajaloo huvides "raamatusse raiuda".

Aalujate lipupäeval

ehk kevade esimesel päeval tegin fotokaga tiiru aias.






Lund on veel palju. Lumevabaks sulanud on vaid sisseroogitud teerajad ja hoonete lõunapoolsed küljed, kivimüüri idakülg (tegelikult ju ka talv läbi roogitud lund sealt), viirpuuhekialune ja suuremate puude tüveümbrused.
Maja seina ääres asuv kiviktaimla sulas esimesena välja. Kõverpeenar peitub poolest säärest kuni põlvini ulatuva lumekihi alla. Liiliapeenar hakkab lõunapoolsest servast lahti sulama.
Tumedaõieline lumeroos eputab õienuppudega, musta hellebooruse õiepungad on alles väga mulla lähedusse hoidvad. Istutasin lumeroosid möödunud suvel ümber. Istutusaeg oli valitud mulle, mitte lilledele, sobiva ajakasutuse järgi ja eks nad põevad nüüd veidi.
Maitsetaimede peenar jääb ka hoone (kuuri) lõunakülge ning sealgi on üht-teist põnevat juba paistmas. Ja umbrohi ikka ka, kus temagi jääb!

Lumi- ja märtsikellukesed istuvad kõverpeenras paksu lume all. Plaanis on nad sel aastal kevadele lähemale istutada. Paar puhmakest sobitaks maitsetaimepeenrasse ja muist lumeroosidele seltsiks.

Õunapuude võrakujunduse tegin möödunud pühapäeval ära. Kuna möödunudaastane lõikus oli tugev, sai sel aastal kergemalt hakkama. Vaid vesivõsusid ja mõned konkureerivad ning sissepoole kasvavad oksad jäid aiakääride alla. Paar tundi ja töö tehtud!

Kaunist kevade jätku kõigile!

Ajab üle.

Kastekann ajab veidi üle.









Veidi on vist küll tagasihoidlikult öeldud.
Lausa voolab ju!

Lillekann.

Vaas ja kress.

Kuna kressitaimeke millegipärast erilise lopsakusega siin vaasis hiilata ei soovinud, siis imetlegem vaasi:
milline vorm!

ning milline suurepärane looduse maaling!



kressiõitel aga minu lemmikvärv.