Laupäev, 10. detsember 2011

Pähklikülv

Kolme inimese maitsmismeeled ütlesid, et punase sarapuu pähklid on maitsvamad kui metsapähklid.
Ma ei mäleta, millal ja millisest puukoolist oma punaselehelise sarapuu ostsin. Arhiiv on ka hetkel saladuslikult kadunud.
Kuid mäletan, et puukoolitädi rääkis, et tema punaselehelised sarapuud on lihtsalt pähklikülvid. Õnneasi, kas tärkab punaseleheline või on tavalise sarapuuga tolmelnud.

Hmmm, head asja võiks ju aias rohkem olla? Ja katsetamine meeldib ka.

Valisin 10 punaselehelist sarapuupähklit ja panin potti. Surusin natuke mulla sisse ikka ka. Potti just seepärast, et oleks kaitstud muttide ja hiirte rünnaku eest.




Mõeldes sellele, et millisesse keskkonda pähkel kukub, korjasin sarapuu alt lehti ja kõdu ning asetasin pähklitele peale.
Poti kaevasin peenrasse. Jätsin veidi kõrgemalt serva välja. Et pealtpoolt ei saaks närilised rünnata.


Kõige lõpuks katsin kuuseokstega. Ikka kaitseks näriliste eest.
Kuuseokste peale veits mulda. Et tuul neid minema ei puhuks.







Tunnistan ausalt üles, et pole mul aimupoegagi, kuidas ja kui kaua aega võtab, et pähklist sarapuupojuke välja tuleks.
Eks näis, millega eksperiment lõpeb.

Teisipäev, 6. detsember 2011

Oma aia pähklid


Mitte ainult õunapuud, vaid ka punaseleheline sarapuupõõsake (pildil paremal) kandis sel sügisel täitsa arvestatavat saaki.

Täna sadas laia lund. Õhutemperatuur on praegu miinus pool. Lumelörts vajub veena mööda aknaklaase allapoole. Kuid maapind on ikka juba valgepoolne. Näib, et läheb veel veidi külmemaks.
Toas on mõnus põletada küünlaid.

Käsil koristustööd. Lausa suurpuhastus! Jõuluajaks kodu korda.

Pühapäev, 27. november 2011

Algas advendiaeg


Jõulukaktus on hoos. Õues on ropult pime. Tuuline ja märrrrg. St, vihma valab.
Vägisi meenub August Alle "Eesti pastoraal".

Toas on hubane ja soe. Küünlaleek ja kaneelisaiakesed. Varsti saab omatehtud leiba...


Kaunist advendiaega kõigile!

Esmaspäev, 21. november 2011

Selle talvehooaja esimene

Ega tali taeva jää, ütleb vanasõna. Kuigi mõnel aastal kipub jääma küll. Vastupidiselt kahele eelnenud lumerohkele talvele.

Tänasel päeval oli siis au lasta langeda selle lumehooaja esimestel helvestel. Vaevalt et nad pidama jäävad, kuid siiski esimestena ajalukku kirjutatud.
Sadas roosinuppudele ja tegi sügisastrid kohevateks valgeteks õietupsudeks. Kohati lillakat tooni läbi kumamas.









Vapiloom on talveasendis. Oli juba oktoobri keskel tegelikult. Kortsus ja pea kivile toetatult tukkumas. Valge teki ootuses.
Terake metsast on aeda nihkunud. Eile panin nored viljapuud jäneste eest peitu. Töö käigus täheldasin, et üksikuid oksi olid nad juba hiljaaegu kärpida jõudnud. Aga enam ei saa! Vot!









Liiliapeenarasse ostsin ikka veel mõned sibulad juurde. Uurisin ka, kuidas nad peenras talve üle elavad. Neile pidi ikka paks kiht lillevarsi jms peale kuhjatama. Eks minagi siis. Oktoobri keskel likvideerisin suurt pargiroosipõõsast ja lehtedega oksad tõin liiliapeenra katteks. Lillevarsi ei viitsinud tuua. Hiljem lisandusid peale kuuseoksad. Vastavalt miinuskraadidele ja lumeoludele on võimalik reguleerida. Et kas tuleb veel kuuseoksi lisada või piisab olemasolevatest.










Kuigi olen juba 2 nädalat kodune olnud, jõudsin alles eile daaliajuurikate üleskaevamiseni. Kohe kuidagi ei kiskunud aiatöödele. Lillevarred sain ka mõne päeva eest lõigatud. Nüüd puha tasane peenar. Ainult see madalate sügisastrite põõsas.
Krüsanteemile kuhjasin kuuseoksi. Ehk ikka elab talve üle.
Roosid on muldamata.
Kindlasti läheb veel soojaks. Täna oli mõnecm-ne mullakiht külmunud. Ei viitsinud koukimistööd ette võtta.


Vaatasin veel oktoobrikuus õitsevate lillede pilte. Nii palju oli neid! Olin ka postitusega alustanud, kuid kiired ajad olid ja nii jäigi postitus lõpetamata.
Püüan ka ükspäev selle ära teha. Värvikirevaid õisi hallil ajal kena kaeda. Kasvõi blogiski.

Reede, 11. november 2011

Külmalilled

Kahel eelneval ööl oli tõsine talvehoiatus.
Kui üleeile veel jaksas päike lõunaks sulatada valge maa taas roheliseks, siis eile oli õhtuni välja siin-seal külmalaike. Ning õhutemperatuur nullini ei jõudnudki.












Nüüd on siis aeg sealmaal, et ka daaliajuurikad keldrisse talvituma tuua. Siiamaani nad veel isegi täitsa usinalt õitsesid.


Täna on temperatuur nullis ja ilm on ähmane. On veidi vihma sadanud.
Nii nagu ikka peale esimesi külmi.

Kõik lehedki pole veel taibanud puudelt-põõsastelt alla tulla.

Teisipäev, 27. september 2011

Veel liiliasibulaid

Kaks viimati ostetud liiliasibulat ei mahtunud paraku enam liiliapeenrasse.
Et tuleb aga peenrakest pikemaks venitada!
Ja kui juba venitamiseks läheb...siis ostsin veel liiliasibulaid juurde.

Seesugused siis:
Loreto
Pilt siit

Bernini
pilt siit


Yelloween
Pilt siit









ja veel:

Legend
Marlon
Pink Mystery
Canberra

Nendest viimastest googeldades pilte ei leidnud.

Aga seda veel et... kui kaua nad avamaal vastu peavad? On nad ainult kasvuhoonelilled?

Esmaspäev, 26. september 2011

Kõverad kepikesed, sordinimega "Õunakollane"

Liik peaks olema kaalikas. Nii seemnepaki peal oli kirjas.



Suvi läbi vaatasin viltuse pilguga neid pliiatsitaolisi moodustisi, mis kaalikalehti kasvatasid.
Sügiseks ikka tekkis mõni kopsakam junnike ka.
Potti pole veel pistnud.
Maitseomadused proovimata seega.

Pühapäev, 25. september 2011

Lillesibulad

Balti jaama Rohelisel turul müüb Liiva aiandustalu nartsissi-, tulbi- ja liiliasibulaid.

Urrh..., ma ütlen!
Nagunii valitseb mu peas ja aias üks suur aiateemaline tohuvapohu ja nüüd nemad siis niimoodi peibutamas.
Urrh, ma ütlen!

Mõne sibula kaupa ikka liiliaid lisan. Sest liiliapeenraga on hetkel suhted selged.
Tänased ostud:

Time Out (pilt siit)


Willeke Alberti (pilt siit)









Ühe liiliasibulahakatise ostsin juba varem.
Sordinime olen jõudnud unustada ja müüja poolt kirjutatu on hullem kui arsti käekiri.
Püüan siiski nime taastada ja pildi antud sordist ka tulevikus lisada.


Tuvastatud!
Foto siit

IDAHÜBRIID(Lilium orientalis)CHERBOURG

Suurte, kaunite, eriliselt värvikate tugevasti lõhnavate õitega. Hiline õitseja (juuli lõpp-august) Vajab kuiva päiksepaistelist kasvukohta. Külma ei karda, küll aga liigniiskust.

Esmaspäev, 19. september 2011

Lehtede langemise päev


Tänahommikused tuulehood kandsid esimesi vahtralehti puudelt alla.
Ilm oli üsna sompus ja pilvine, tuul niiväga tugev polnudki. Lihtsalt lehtedel oli aeg täis tiksunud.
Minu jaoks algas seega päris sügis.

Selleaastane suvi möödus kui tempokas hoogne unenägu.
Ikka tööle-koju ja vahelduseks mõni kaareke vasakule-paremale.


Aianduse koha pealt jooksis juhe kokku. Põhjalikult.
Ekskartulipõld, mis nüüd minu haljastajasilma ja -kätt ootas, tekitas mu aiakujunduskontepstsioonis tõelise segaduse.
Sellele lisaks veel magamistoa vahetumine.

Mulle meeldib hommikuti esimene ja õhtuti viimane pilk (enne ja pärast suhet Une-Matiga) heita aeda ja näha seal seda, mis silmale naudingut pakub.
Uuest magamistoa aknast jäi vaade kuidagi kesiseks.


Nii ma siis suvi läbi vaatasin kuidas raudrohi ja võilill lillepeenraid täiendavad, sügasin aeg-ajalt nõutuna kukalt, segasin kõverpeenras õiekesi imetledes Jänku-Jusside unerahu ja üldiselt jätsin aia rahule. Näppu mullaseks eriti ei teinud.

Kuna ka sel aastal astilbeõisi nende vale asukoha tõttu ei näinud, siis viimaks otsustasin vähemalt niigi palju aia heaks teha, et astilbed päästa.
Ainuke nende jaoks sobiv koht oli...hm, magamistoa akna all.


Järgnes veel mõni nädalake nõutut kuklasügamise aega ja nüüdseks on mõte taas lahti.
Mõned ideed said täna täide viidud, mõned jäid settima ja kevadet ootama.


Kõverpeenras jätkub piisavalt värve. Meil ei ole olnud ühtki sügisest öökülma.








Kuradipuu viljakobarad on kah päris huvitavad. Ilm on paraku niru neist pildi tegemiseks. Ehk mõni teine kord.

Teisipäev, 19. juuli 2011

Kuradipuu

Mandžuuria araalia
ARALIA mandshurica

Ostsin ta Türi lillelaadalt ühelt pealinna aiapidajalt. Ega ma tast siis midagi ei teadnud. Lihtsalt nimi ja istik jäid ühtäkki pilku köitma. Aasta võis olla 2006. Tutvustuseks ütles papi, et hästi huvitav ja kõrge puu. Andis aadressi ja kutsus oma aeda vaatama. Tolle kevadeni olin Tallinnasse sattunud imeharva ja aimamata, et sügisest alates Tallinn mu töölinnaks saab, pistsin aadressi x kohta. Tegelikult oleks ju päris huvitav olnud sealt läbi astuda, mõtlen nüüd takkajärgi targana.

Paar esimest aastat ta kodunes ja oli üsna tagasihoidlik oma kasvuga. Kuid nüüd, paaril viimasel aastal on aastakasvud tõeliselt pikad, ulatudes tugevalt üle poole meetri (käisin mõõdulindga mõõtmas: ca 60+ cm). Puukese enda kõrgus on mõned cm-d üle 2 meetri.

Sellel aastal ilmusid talle ka õiekobarad. Õigemini küll õielehvikud.
Umbes kuu aega tagasi märkasin esimesi lehvikualgeid ja tänaseks on nad siis niisugused:










Liigikirjeldus siit:
Huvitav ja omapärane taim, mis kasvab üksikult või väikeste gruppidena sega- ja okasmetsade all Kaug-Ida idaosas, Koreas, Hiina edelaosas.
Rahvas kutsub teda ogapuuks, kuradipuuks ja isegi kuradi nuiaks.
Varjutaluv mesofüüt.
Tema sirged, peaaegu hargnematud varred, ulatuvad 4-5 m kõrgusele, on ülekülvatud suurte ogadega.
Ta kasvab kiiresti, vähenõudlik mulla suhtes ja lisaks hea meetaim.
Võrsed on paksud, ümarad, kergelt soonelised, täis arvukaid tugevaid ja teravaid ogasid ja harjaseid, tuhkhallid, vahel rohekashallid.
Pungad on hajali.
Lehed on väga suured (kuni 1m), järjestikused, kahetised või kolmetised, koondunud võrse tippu, mis annab taimele palmi välimuse.
Kevadel on lehed pealt helerohelised ja alt helesinised, suvel rohelised ja sügisel punastes – lillades vahel roostepunastes toonides, langevad ruttu maha.
Väga dekoratiivne õitsemise ja viljade valmimise ajal.
Väikesed, kreemikasvalged kohevad õied on kogutud suurde (kuni 54 cm) keerukasse pöörisõisikusse, asub võrsete tipus.
Palju efektsem on õitsemine suve lõpus, mis mitte ainult ei suurenda taime dekoratiivsust, vaid on kasulik mesinikele.
Õitsemise kestvus 25 ja rohkem päevi.
Viljad marjataolised, väikesed, mittesöödavad, väga ilusad, eriti valmimise perioodil.
Hilissügiseni on suured pöörised valminud marjadega, mis koolduvad oma raskuse all, ehteks puu latvades, nähes eriti kaunid välja kirjude sügislehtede taustal.



********************************************************************************

Jumalapuu on paganama hea mõte.
Tegelikult tahan väga ka äädikapuud.
Deia, hea hing, andis, kuid talle ei meeldinud minu juures. Olen järjekindel ja küsin taas: kellel on võimalik mind äädikapuuga rõõmustada?


PS. Ka mina ise ei saa oma blogis kommenteerida.
Kirjutan siis joonealusena oma kommi.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Kadakad ja ... Uued "tegijad" aias

Kirju kadakas Juniperus squam. `Blue Compact`
Roomav kadakas Juniperus hor. `Wiltonii`

Päritolumaa Holland
ostetud Laagri Maksimarketi Aiaparadiisist

aeda istutatud 22.juunil.






Ja veel üks pisike taimehakatis. Istutasin lasteaiast oma kohale. Kellelt ja millal ja kes? Vot see on taas küsimus.
Lausa koshmaar on elu kui puudub mälu.



Jee! Kiitus virtuaalmälule!
(Roomav?) lumimari! Deialt!




Netis tuhnides leidsin ta kaunis sarnase olevat sordiga Magic Berry.

Link
kõiksuguste lumimarjaliste (Symphoricarpos) piltidega.




**********************************************************************************

Multshiks noortele taimehakatistele saepuru.

Teisipäev, 28. juuni 2011

Viimased õitsejad pojengid

Viimased kaks sorti. Lõhna poolest kehvakesed, kuid õied ....! Üks imelisem kui teine!
Sarah Bernard (?)










Cora Stubbs (?)










Sel aastal siis olen kõikide oma pojengide õied ära näinud.
Viimane tumeroosa põõsas kasvab pojengi jaoks pahas varjulises kohas. Kuid olen oma mõtteis leidnud pojengipeenra jaoks sobiva asukoha ja loodan, et sügisel saab ka see põõsas parema kasvukoha.
Ja loomulikult (!?) käivad mõtted uute .....hm-hm...



/////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////


Teie poolt öeldud pojengisortide nimed võivad suure tõenäosusega õiged olla.
Pildistatud on nad mul üsna halvasti. Eriti Cora Stubbs. Ka tema kasvukoht on valesti valitud.
Aga tänud teile igatahes!

Neljapäev, 23. juuni 2011

Pojengid

Kõige tavalisem ja laiemalt levinud (minu arust) punane pojeng jäigi pildistamata.
Lihtsalt mina, fotokas, aed ja pojengi õitsemisaeg ei sattunud korraga ühel lainel olema.

Aga et ta end hüljatuna ei tunneks, siis pildid ikka ka. Tänase seisuga.










Valge põõsas on pisike. Vaid kolme suure õietupsuga. Aga milline lõhn!

















Heleroosa põõsas on suur ja uhke. Rohkelt täidisõisi. Nõrga lõhnaga.















Punane ühekordne. Lõhnatu.




Nendes õienuppudes on minu jaoks veel lõhna- ja värvisaladused peidus.

Traditsiooniliselt pöörab üks pilt end teistpidi.






Vihmahood on kauneid õisi kahjuks veidi räsinud. Nad ei saa särada ja õilmitseda just nii õnnelikult kui päikesepaisteliste ilmadega.



Üks raske küsimus: kuidas küll nende sordinimesid teada saada?

Pühapäev, 5. juuni 2011

Pildikesi loomaaiast

1.juunil käisime sii puhkusekorraldaja ja co seltskonnaga loomaaias.
Rahvast oli palju. Kuna seltskond mitmekesine, siis fotosilma taimede ning haljastuse jaoks eriti ei jätkunud.

Mõni pildike varjuhaljastusest.






Kaktused. Suured kut maakerad.
Üks pisem millegipärast varjukangasse peidetud.








Sel ajal kui teised hülged basseinis üht ja teistpidi sulistasid ning vigureid tegid, imetles üks isend kaldalt vaid oma saart.




Olin julge ja tahtsin lõvile silma vaadata.
Kuid tema mulle samaga ei vastanud. Vaatas muudkui mööda.





Lindudelgi on oma saar.


Kuigi see pigem vaid kajakate päralt.



Mägi kui kõrb. Ja teiselpool kõrbe kõrgumas majade tornid.
Filosoofile keskkond sobib. Sealt kõrgelt igatsugu sagimist mõnus vaadata ja maailma veidruste üle mõtiskleda.










Ühel mäel on ojake. Ja rohelust vee ääres. Ning seal teistsugune filosoof-maailmavaatleja.


Põhielanikud naudivad päikesevarju.


Jaa-jaa, mul on tõepoolest võimsad sarved! Vaata ja imetle!, fotoaparaadiga tegelane!


Aga üht suurt ja võimsat kaslast ei olnud kodus.



Mõne aja möödudes tahaks taas oma käiku korrata. Aiandushuvilise jaoks on seal palju põnevat.