Kolmapäev, 30. märts 2011

Tali osutab visa vastupanu


Täna hommikuks oli vapiloomal jälle tekk peal.

Memmekesele see ei meeldinud ja ta otsustas lahingusse sammuda.

Päike tuli abiliseks ning nad saidki külmataadi nina tilkuma. Mis tilkuma, lausa sorinal vett jooksma.






Eile õhtul alanud lumesadu oli hoogne ja põhjalik. Ca 15-20 cm, meie kandis.
Sulatas päike mis sulatas, kogu öösel sadanud lund ei jõudnudki ära sulatada.

********************************************************************************
Paprikad pikeeritud.
Poepaprikatest võetud seemned tärkasid.
Ostetud seeme: netu, puhas netu.

Mõned suvelillekülvid tehtud.
Mõnede seemneid veel vaja osta.

Teisipäev, 29. märts 2011

Naljanina

Leidsin täna aknalaualt potiga idanema pandud kurgiseemned.
Naljanina! Kurgiseemned vajavad teatavasti idanemiseks soojust, mitte valgust!

Aeg on paprikat pikeerida.
Ja suvelillede külvid teha.

Tomat kasvab nii mis mühin.



Kurgiseemned on nüüd ahju otsas. Loodetavasti pole nad aknalaual ära külmunud.

Kolmapäev, 23. märts 2011

Kevadekuulutajad, üht- ja teistmoodi tegelased

Täna hommikul mõlkus meeles Lillekasvataja nõuanne. Nii tegingi. Jõin hommikukohvi ja saatsin mehe naabrusesse istikumulla järgi.
Seega õnnestus taas üle pika aja aiandusalase tegevuse järgi sügelevaid näppe rahustada.
Pikeerisin väga väljakasvanud tomatitaimi ja istutasin mõned toalilled ümber.
Tomatitaimede pikeerimist olekski tegelikult õigem nimetada ümberistutamiseks. Taimekesed on paari pärislehe faasis ja juurestik kenasti välja arenenud.
8 kurgiseemet (Libelle, muud polnud kodus) puistasin ka potti. Aknalauale. Et näis, kuidas idanevad ja tärkavad.

Kui ma seal aknalaual kõhutasin ja ümberistutatud (pikeeritud) tomatitaimi imetlesin, läks pilk iseenesest ja loomulikult ka aeda kondama.
See, mis ma seal nägin, ajas kiiresti mind ennastki õue.

Uudiseid nii- ja naamoodi.

Kõigepealt nentisin rõõmuga, et kevad tuleb-tuleb-tuleb!, ei ta tulemata jää!
Kuigi praegu on see kõikse ebameeldivam aeg, sest igasugust sodi sulab välja ja on libe ja märg ja jäine jne, on siiski suur heameel väljasulanud terrassimüürist ja kiviktaimlast ja kõrgpeenras asuvast kivikuhilast,







sest kivikuhila otsas elab meie vapiloom. Praegu magab ta küll veel talveund, kenasti kortsus ja kuiv, mugavalt kivile toetudes. Valge kohev lumetekk küll pealt läinud, kuid ju temaga enam midagi halba ei juhtu. Loodan vähemalt.









Mis sa seal passid?, uurib Kutt Kassilt.
Aah, vaatan niisama, kuidas kevad tuleb ja... ja miks kolme õunapuu tüved on alt teistmoodi kui teistel ja....








...ja nii ongi. Kevadekuulutajad jänesed!!!!!!! Mida te tegite!? Kas kõht siis nii tühi kohe, et sel aastal kõlbas ka vanemate puude koor hamba alla pista!?
Suislepp on kõige enam kannatada saanud. Siis Tartu roosõun ja Krügeri tuviõun. Viimane võib ehk isegi veel ellu jääda. Tartu roosil on ka koorevaba ring peal.
Mees määris nad nüüd tavotiga (peenemas keeles solidooliga) kokku. Peletab jänesed eemale ja säästab puud kuivamast (kui on veel miskit säästa)

2.bp.blogspot.com/-QRlWRXxdKic/TYopfxIecJI/AAAAAAAAA2g/Q_OY3B0uuEE/s1600/P3239221.JPG">








Igatahes väga ebameeldiv üllatus. Ja kollase omajuurse ploomi üks haru pole lumekoormat kanda jõudnud.

Neljapäev, 10. märts 2011

Tere kevadhommikust!

Miski nagu kõditab silmalauge. Valgust nagu oleks rohkem. Midagi eredat kumab läbi kinniste laugude otse silmadesse.
Ja näpud? Mis neil veel viga on? Näpuotsad nii sügelevad. Kohe päris hullusti on hakanud sügelema!
Peaks vist silmad lahti tegema ja ärkama.

Tere hommikust, kaunis päev!

On 6.märts. Imeilus pühapäev. Päike soojendab mõnusalt.
Talv on möödas.
Seljataha on jäänud Monika ja Scarlet. Veel palju nimetuid tuiske, tuisukesi ja tormikesi. Sulapäevi ja kanget külma.
Oli tõeline talv. Lund ja möllu. Libedust ja hangesid.
Aiablogi ja aed magasid talveund. Mina kogusin jaksu uueks kevadhooajaks.
Käisin Egiptimaal suve nautimas ja Lapimaal tõeliselt põhjamaist talve uudistamas. Jõulud ja aastavahetuse veetsin haigevoodikeses ning nii ta läks. Kuni ühe kauni märtsialguse pühapäevahommikuni, mil minus taas midagi aiandushuvilisele olulist ärkas.


Õues on ikka veel hanged. Kuid soe päike joonistab lumele põnevaid varje ja aed juba tasapisi ärkab. Küll silmale nähtamatult, kuid siiski!













Minu sügelevad näpud võtsid ette esimese kevadkülvi.
Tomatid ja paprika.




Natuke elu humoorikat külge ka.
Balti jaama turult ostsin mullakoti. Kotti tassides kirusin oma tobedat kommet kõike linnast kaasa osta, et kodus saaks kohe tegutsema asuda.
Rongis kodu poole loksudes taipasin, et istikutemulda segatakse ju ka minu kodukandis. Mehe töökoha naaberfirmas. Sadakond meetrit vahet. Võinuks ju sealt osta.
Kodus vaatan mullakotti.
Jaa-jaa! Linnast saab ikka kobedama mulla! Mis sest, et kodukandis pakitud.
Ikkagi intelligentne muld. Pealinna näinud ja puha!