Esmaspäev, 26. aprill 2010

Reede, 16. aprill 2010

Päevapilt.

Kerget vihma tibutab.
Seisan terrassil.
Lind laulab.
Muru rohetab.
Kõverpeenar on vaatamisväärseks timmitud.
Kõrge peenar on ka vaatamisväärne.
Lill õitseb.
Putuk lendab.
Tiigijää on sulanud.
Tulin just ujumast ja vedasin viimase prahi kompostihunnikusse.
Jalg ei valuta eriti.
On õhtu.
Seljataga kordaläinud päev.
Mõnus.

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Selle kevade trend: ülesküntud uudismaa.


Õuepealne oli eilseks täiesti kuivanud. Tänu äraveetud lumele saime juba 8.aprillil õue puhtaks riisuda.





Liivakasti ja lehtla ümbruses valitses ülesküntud uudismaa. Mutid ja hiired hakkasid juba sügisel sealpoolkanis tembutama.


Aga aed! Oh sa helde aeg! See oli hullem kui aedniku õudusunenägu! Kogu aia territooriumil sulas rõõmsalt lume alt välja minikaevikute ja mäekeste maastik.
Kas muttidel-hiirtel tõesti vaenlasi pole!?
On-on! Mina olen ja kogu mu pere on! Kuid võitlus on ebavõrdne...
Millega ja kuidas siin ikka võidelda. Reha kätte ja mullahunnikud laiali rehitseda.

Kõverpeenar?
Lillepeenra nime ta küll ei vääri. Sürr maastik vaid.
Sügisel lõikasin kuivanud taimevarred ära ja jätsin nad peenrale katteks. Teadmisega, et kevadel korjan kokku.
Aga ei korja ühti. Ka kogu lillepeenar on täis mutimullahunnikuid. Ja siis said kanad veel lahti ja seal kus hunnikut pole, on sügav auk. Ja lillevarte sodi seal vahel ja sees ja mulla all ja mulla peal...ja lillesibulad ja noored tulbilehehakatised katki kraabitud jne. Ühesõnaga, tõeline kompott sellest, mis ta olla ei tohiks!

Silusin ja tasandasin ja toppisin lillesibulaid mulda tagasi jne. Sain küll pildi veidi ilusamaks, kuid siiski ikka veel piisavalt sürr ja kole väljanägemine on peenral.

Siit siis tulevasteks sügisteks õpetuseks: ei jäta äralõigatud lillevarsi peenrale.




Täna õhtuks on vaid väga madalateks vajunud kokkukuhjatud lumehunnikud veel alles.
Ja roheline jume tekkis murule tänase päevaga!


Rooside talvitumine: enam-vähem kõigil on lootust elule.
Kuid Caramella on olnud muttide lemmikpeopaik. Kogu roosi ümbrus on ümbritsetud mullahunnikutega ja istik ise istus õhus, kõige suurema hunniku otsas. Niisugusena ta lume alt välja sulaski. Rohelist ei paista kübetki...


Lume all olnud põõsad, mis lumesulamise käigus vägagi kummalistes asendites olid, on kenasti püsti tõusnud. Mõned oksad-varred on küll erinevatel põõsastel veidi rohkem või vähem murdunud, kuid ei midagi katastroofilist!


Vaadates nüüd taimede kõrgute järgi, pidi lumi ikka tõeliselt sügav olema. Meeter ja enamgi!


Õitsevad lillad krookused, lumikellukesed ja märtsikellukesed avasid eile oma õied.


Ah jaa, viinamarja pügasin 7. aprillil. Pool taimest sai küll ära rapitud. Ja kasvuhoone kaevasin samal päeval ära.