Lõpuks ometi läks hästi soojaks ja mul oli isegi niipalju mahti, et 9. juulikuu päev leidis mind basseini puhastamas.
Bassein on kaetud musta kilega. Kuid koerte lemmikkohana ei olnud kilel just erilist vastupidavust. Pidevalt oli järjekordne auguke või isegi mitu tekkinud ja vesi basseinis muutus üha madalamaks ja madalamaks.
2007 aasta maikuus vahetasin vana katkise kile uue vastu ja vooderdasin basseini paekividega.
Isegi astmed improviseerisin ühte serva. (Alumisel pildil üleval paremal nurgas - kui hoolikalt vaadata.)
Suur hundivälimusega krants võib seal nüüd vabalt solberdada ja mitte miskit erilist ei juhtu.
Loomulikult meeldib talle eriti vesirooside vahelt läbi jalutada, nii et need uljalt kahte lehte laiali sõuavad. (Siinkohal tervitused Deiale, kellelt ma nad möödunud aasta augustikuus sain!)
Basseinipuhastus iseenesest toimub nii, et mees pumpab basseini tühjaks (hea soe kastmisvesi lillepeenrale) ja mina siis kraabin kogu sinna kogunenud sodi kokku (hea väetis lillepeenrasse).
Aga... aga seal põhjas elab igasuguseid ujureid ja kummalisi vee-elukaid ja mina kardan neid hirmsal kombel. Nii et niipea kui neid seal põhjas mind jõllitamas näen, nii lausa lendan basseinist välja (tiibu pole vajagi, lend on kiire ja alati ootamatu, lähikondsete suureks rõõmuks!). Seega jääb basseinipõhja kõiksuguste vee-elukate keskkond alles. Ja nad tunnevad end seal mugavalt.
Isegi üht korralikku keskmist kasvu konna kohtasin seal sel aastal.
Fauna esindajatena on seal veel teod. Järveteod vist. Mina ei teagi. Deia teab. Deia teod:D.
Taimedest on siis basseinis kahte sorti vesiroose ja vesikuusk.
Vesikuusk kasvab päris kiiresti. Rookisin teda ikka tunduvalt väiksemaks.
Basseinipuhastuse ajaks tõstsime vesiroosid vanni. Vesikuusk jäi sinnasamasse basseinipõhja laiutama.
Ja siin on siis meie esimene vesiroosiõis. 12. juulil lahti läinud.
Pildid on tehtud hommikuvalguses, siis kui vesiroos alles nupus on.
Päeval on valgust liiga palju ja ühtki normaalset pilti avatud vesiroosiõiest ei õnnestunud teha.
