Vihmane päev mai keskel

Kui harva saad näha oma aeda, on iga vaade ja taimeke eriliselt armas. Seepärast üsna pikk joru pilte maikuu kolmeteistkümnendast päevast. Hästi vihmane päev oli. Ja soe tegelikult.

Aalujate lipupäeval

ehk kevade esimesel päeval tegin fotokaga tiiru aias.






Lund on veel palju. Lumevabaks sulanud on vaid sisseroogitud teerajad ja hoonete lõunapoolsed küljed, kivimüüri idakülg (tegelikult ju ka talv läbi roogitud lund sealt), viirpuuhekialune ja suuremate puude tüveümbrused.
Maja seina ääres asuv kiviktaimla sulas esimesena välja. Kõverpeenar peitub poolest säärest kuni põlvini ulatuva lumekihi alla. Liiliapeenar hakkab lõunapoolsest servast lahti sulama.
Tumedaõieline lumeroos eputab õienuppudega, musta hellebooruse õiepungad on alles väga mulla lähedusse hoidvad. Istutasin lumeroosid möödunud suvel ümber. Istutusaeg oli valitud mulle, mitte lilledele, sobiva ajakasutuse järgi ja eks nad põevad nüüd veidi.
Maitsetaimede peenar jääb ka hoone (kuuri) lõunakülge ning sealgi on üht-teist põnevat juba paistmas. Ja umbrohi ikka ka, kus temagi jääb!

Lumi- ja märtsikellukesed istuvad kõverpeenras paksu lume all. Plaanis on nad sel aastal kevadele lähemale istutada. Paar puhmakest sobitaks maitsetaimepeenrasse ja muist lumeroosidele seltsiks.

Õunapuude võrakujunduse tegin möödunud pühapäeval ära. Kuna möödunudaastane lõikus oli tugev, sai sel aastal kergemalt hakkama. Vaid vesivõsusid ja mõned konkureerivad ning sissepoole kasvavad oksad jäid aiakääride alla. Paar tundi ja töö tehtud!

Kaunist kevade jätku kõigile!

Mis tehtud, mis teoksil

Kaunis aeg ei kestnud kaua.
Läks külmaks.
Ja siis see kuri viirus tegi tshiki-briki, nii et kolm päeva ainult lebasin armetult voodis. Peale seda veel kaua aega ei saanud välja.
Siis tuli töö ja väike tripijupike Helsingisse ja jälle paar päeva liikumisvõimetust ja jälle töö.... ja aed ei näinud mind ca pool kuud. Kevadisel kiirel ajal! Oh aegu, oh kombeid!

Vahepeal kuidagimoodi sain oma uuele haljastusalale puukesi (männid, kased, kirsipuud, murelid ja ploomipuud. verev õunapuu ka) istutatud ja sellega kõik lõppeski.

Külvid peenramaale praktiliselt tegemata. Kuid tore, et see vähenegi varakult tehtud sai!
Enamus nartsissisorte nii ära õitsenud, et mulle õisi ei näidatudki!
Aga kollased on küll mu lillepeenrad. Võilill on ka ilus lill. Kui mitte rahulolematust üles näidata ja suuta tsipa aega leplik olla.
Naadiroheluselgi pole viga.

Kuid lootust on, et võilill ja naat kaua ilutseda ei saa. Ning labidas ja reha puhata.
Esmaspäevast algab minul puhkus. Siis saavad aiatööriistad ometi tööle asuda.

Luuad õunapuudeks

Mitmesugustel põhjustel olid õunapuud mitu aastat peaaegu et omapäi oksi saanud kasvatada. Õunu ka. Vahelduva eduga.
Aga mina tahan igal aastal oma aiast õunu saada.
Varem sain. Kuid nüüd olid puukesed hooletusse jäetud. Luudade välimuse omandanud. :(

Leidsin, et viimane aeg saag ja käärid abiks võtta.
Et luuad jälle õunapuudeks saaksid.


Vasakpoolsel pildil stiilinäide luudõunapuust. Ja parempoolsel pildil on ta peale "juuksuritöökoda". Juba õunapuule omase võraga.



Siin veel üks puuke peale "juuksurit".






Õunapuude lõikamisega sain varasematel aastatel nad igal aastal saaki kandma.
Aastal, mil õiepungi oli ohtralt ja seega ka suure saagi lootus, pügasin neid tugevalt. Ja järgmisel aastal tagasihoidlikult.

Kui palju just ühel või teisel aastal, ei oskagi nüüd tagantjärgi öelda. Toimetasin oma sisetunde järgi.

Ka sel aastal usaldasin sisetunnet.
Äralõigatud okste osakaal on tunduvalt suurem allesjäänutest.

Päike pääseb puuvõra sisse ja õunad peaksid suured ning punapõsksed kasvama. Teoreetiliselt.
Praktiliselt on ka nii olnud.

Kevadekuulutajad, üht- ja teistmoodi tegelased

Täna hommikul mõlkus meeles Lillekasvataja nõuanne. Nii tegingi. Jõin hommikukohvi ja saatsin mehe naabrusesse istikumulla järgi.
Seega õnnestus taas üle pika aja aiandusalase tegevuse järgi sügelevaid näppe rahustada.
Pikeerisin väga väljakasvanud tomatitaimi ja istutasin mõned toalilled ümber.
Tomatitaimede pikeerimist olekski tegelikult õigem nimetada ümberistutamiseks. Taimekesed on paari pärislehe faasis ja juurestik kenasti välja arenenud.
8 kurgiseemet (Libelle, muud polnud kodus) puistasin ka potti. Aknalauale. Et näis, kuidas idanevad ja tärkavad.

Kui ma seal aknalaual kõhutasin ja ümberistutatud (pikeeritud) tomatitaimi imetlesin, läks pilk iseenesest ja loomulikult ka aeda kondama.
See, mis ma seal nägin, ajas kiiresti mind ennastki õue.

Uudiseid nii- ja naamoodi.

Kõigepealt nentisin rõõmuga, et kevad tuleb-tuleb-tuleb!, ei ta tulemata jää!
Kuigi praegu on see kõikse ebameeldivam aeg, sest igasugust sodi sulab välja ja on libe ja märg ja jäine jne, on siiski suur heameel väljasulanud terrassimüürist ja kiviktaimlast ja kõrgpeenras asuvast kivikuhilast,







sest kivikuhila otsas elab meie vapiloom. Praegu magab ta küll veel talveund, kenasti kortsus ja kuiv, mugavalt kivile toetudes. Valge kohev lumetekk küll pealt läinud, kuid ju temaga enam midagi halba ei juhtu. Loodan vähemalt.









Mis sa seal passid?, uurib Kutt Kassilt.
Aah, vaatan niisama, kuidas kevad tuleb ja... ja miks kolme õunapuu tüved on alt teistmoodi kui teistel ja....








...ja nii ongi. Kevadekuulutajad jänesed!!!!!!! Mida te tegite!? Kas kõht siis nii tühi kohe, et sel aastal kõlbas ka vanemate puude koor hamba alla pista!?
Suislepp on kõige enam kannatada saanud. Siis Tartu roosõun ja Krügeri tuviõun. Viimane võib ehk isegi veel ellu jääda. Tartu roosil on ka koorevaba ring peal.
Mees määris nad nüüd tavotiga (peenemas keeles solidooliga) kokku. Peletab jänesed eemale ja säästab puud kuivamast (kui on veel miskit säästa)

2.bp.blogspot.com/-QRlWRXxdKic/TYopfxIecJI/AAAAAAAAA2g/Q_OY3B0uuEE/s1600/P3239221.JPG">








Igatahes väga ebameeldiv üllatus. Ja kollase omajuurse ploomi üks haru pole lumekoormat kanda jõudnud.

Aiavaateid 25. mail

sirelite õienupud on alles pungas


kuid õunapuud täies õieilus





tõeline vahupidu, peaks mainima!



pirnipuudelgi veel hiline vahupidu



25.05.09