Tervitused Köögikatale!

Sind tervitab üks armas anemooniõis minu kiviktaimlast!
Mäletad, Muhediku juures ta Sinult sain!

Kevadtervitused teistelegi aiablogijatele, ütleb see lilleke!

Nunnukonkurss jääb ära.

Pühapäev, 13.september oli sel aastal kartulivõtupäev.
Ilm oli ilus, päikesepaisteline.

Aias kasvanud kartulite saagikus oli superhea. Eriti kiidaks varajast. Suured ja ohtralt.


Põllul, hm, nojah...
8 vagu ja kolm korvitäit.

Teist sorti 10 vao peal oli: no ütleme, oma kolm korda rohkem!

See oli siis see saak, mis metsanotsud meile jätsid.


Need mõned üksikud pesad, mis kasvasid, olid tegelikult väga korraliku saagikusega.

Lõppkokkuvõttes on siiski kõik korras. Talvekartul on olemas. Möödunud aastaga võrreldes on salvedes suuremad kogused.


Nunnukonkurss sel aastal jääb ära vaid sel põhjusel, et oli kõigest üks veidi kummaline nunnu. Teised olid nagu vormi järgi kenasti ümmargused.

Roosidest..

Potiroos, mille suvel peenrasse istutasin, on kenasti kosunud ja näeb superhea välja!

Õis on ilus!


Teine potiroos tunneb end peenras samuti imeliselt. Õiepungi on ohtralt, varsti avanevad. Sügisroosid. :)!


Aspirin sai küll vahepeal vihmade käes kannatada, kuid taas on kena, valgeid õisi ohtrasti mu meelest pisikese noore taime kohta.

Puust ja punaseks. Näpunäiteid järgmiseks kevadeks.

Hilissuvi.

See tähendab tegelikult, et tema kõrgeausus Sügis ongi sama hästi kui käes.

Järgneb talv ja puhkeaeg aiale, taimedele, lilledele.

Ja kaugel see uus kevadki siis ikka niiväga enam on. Eks ole!



Kõverpeenar on mu jaoks oma suuruse ja lillede koguse selle suve jooksul parajaks timminud.



Aga tegemist tuleb lillede paigutamisega.



Kosmosed.

Nad tekitavad selles asukohas kaose. Floksid ei pääse piisavalt elegantselt oma õieilu nende tagant lehvitama.



Niisiis,

siit kõrgest hilissügisel õitsevast astrist alates









kuni enelapõõsani võivad nad laiutada.







Siia peenra otsa aga paluks mitte suvelilli enam istutada. Segasumma suvila moodustub ju!





Suvedaalia, mille mugulapojukesed möödunud sügisel üles võtsin ja kevadel taas maha istutasin. Värvist polnud aimugi. Nüüd siis tean, et valge! :))







Hajameelne inimene imetles ja imetles, mis kummaline taim siin pesitseb? Kust ta küll tuli? Täna tekkis taibu: himaalaja jalgleht, kiratses kiviktaimlas, täitsa ise ta siia istutasin!

Oh seda mälukest küll! Mida pole, seda pole!














Päevakübarad.

Pruun ja kollane on kenasti koos.





Ja siis veel eraldi üks kollane.





Siin peaks siis kollased kenasti kokku istutama ja pruuni sinna üksiku kollase asemele.







NB! Piltide kvaliteet on küll kehvapoolne, kuid sobiva valgusega aega on olnud paraku väga raske leida.