Kolmapäev, 31. detsember 2008

Jõulud ja aastavahetus.

jõulud möödas ja vaata et hakkavad ununemagi.
täna juba aasta viimane päev. jääb vaid nentida, et üha kiiremini ja kiiremini eluaastate lisandudes päevad kaovad.

minu selle aasta jõuluaeg ja aastavahetuski meenutab vägisi August Alle "Eesti pastoraali": ... puru veel suus, pead võtma märsi, perenaine ei oodata kärsi...
õhtul hilja saan koju ja varahommikul jälle tööle.

jõululaupäev oli siiski vaba ja see kujunes traditsioonipäraselt.
hommikupoolik perekeskne, siis paar-kolm seadekest kalmudele vaja teha ning surnuaialkäik. mehe vanaema, vanaisa, äia haudadel. ja armas sõbranna, juba teist aastat puhkab seal. ning tädi Roosi. tädi Roosi oli üksik naine, kes peale sõda jäi ämma-äia majja korterisse ning temast sai tõeline pere liige. oma elu lõpuni elaski ta ämma-äia juures ja oli alati peresündmustes osaline. justkui päris vanaema.

jõuluõhtu oli seekord naabrite, mehe venna pere juures.
ka seegi on juba üsna pikk traditsioon: jõululõuna või jõuluõhtu, kuidas kunagi käib ringiratast: ämm, meie või mehe venna pere on järgemööda kostitajateks. tõsi küll, ämm on jäänud juba üsna viletsaks ja viimastel aastatel jagavad ta lapsed siis omavahel korraldamiskordi.

ning kui jõuluõhtult koju jõuame, leiame kuuse alt kingikoti ning algab peresisene õhtu.

sel aastal jäi mu õhtu lühikeseks, sest "... puru veel suus..." jne.


kuid üllatus, üllatus!
sel aastal ei pidanud ma mitte jõulupärga ja vanikut välisukse kõrvale ise tegema.
poiss oli täiesti huvitatud ja seekord siis õuekaunistused temalt.






pildid on tehtud 29.dets. oli mõnusalt külm ja loodus härmas.
järgmist päeva ilmestas traditsiooniline sula.


LUSTILIST AASTAVAHETUST JA KAUNIST UUT AASTAT!

Neljapäev, 18. detsember 2008

Seaded näitusele.

See oli augusti lõpus, kui muuseumist helistati ja pakuti välja võimalus teha mõned jõulutööd Ehalill Halliste jõuluaegse juubelinäituse jaoks.
Põhimõtteliselt ei olnud mul selle vastu eriti midagi ja andsingi üsna kärmelt oma nõusoleku.

oktoobris/novembris olid ta vaibad üleval Kohila vallamajas ning käisin neid seal uudistamas.
ta vaibad on kaunid. rahvuslikud.
sinna sobib vaid midagi tagasihoidlikku.

jõulud on säravad, luksuslikud.
mida teha?
ei ole ju võimalik tekitada konkurentsi. vaieldamatult ennekõike vaibad ja siis alles natuke jõulutunnet seadetega lisada.

sammal.
tohutult hea materjal. nii värvilt kui olemuselt. temast annab kõike teha.

nii ma siis heietasin pikka aega mõtet, et tuleb minna sammalt koguma.
lasksin kõik ilusa aja mööda ja lumigi jõudis maha sadada.
läks õnneks!, lumi sulas just viimasel hetkel ning metsast rampraskeid vettinud samblakotte koju vedides kirusin oma laiskust.

kuid see oli alles algus...
liimipulgad, need, mida mul vaja, ei ole, ei ole! ma hakkasin kaubanduskeskustesse äärmiselt negatiivselt suhtuma... ikka paljudesse kohe.

ja kõik muud materjalid... peaaegu sama lugu.

lõpuks oli kõik vajalik olemas. isegi kips ja kivid.

ning siis täitus mu töötoa põrand kivide, kipsisegu, lillepottide, okste ja okastega, toigastega, samblaga, jne jne.
selle kõige keskel, hoides silma peal aastasel Nunnul, püüdsin siis ka ikka omaarust loominguga tegeleda.

nii need seaded valmisid: Nunnu kipsisegused näpud ja nägu, kord närib ta käbi, kord oksajuppi, siis satuvad suhu kellukesed ja kuulid ja juba on teel delikatessid: samblast väljakukkunud teod ja nälkjad!

lõbu oli piisavalt: vanaema katab kuuske samblaga ladvaosast, Nunnu leiab, et allosas ei pea teps mitte sammalt olema!


läks aeg ja energia, mis läks, tulemused on niisugused:










muuseumi siseruumi suurele lauale seade

ja ämblikuvõrk pealekleebitud nuluokstest kahelt poolt vaadeldava pärjaga aknal






ämblikuvõrguga läksin alt.
ei viitsinud minna täpselt muuseumi akna suurust uudistama.
mälu aga pettis: pidasin akent märksa suuremaks kui ta tegelikult oli.
ning põhjapoolne aken: vähene valgus ei lase ämblikuvõrgul esile tulla.

Esmaspäev, 15. detsember 2008

Pühapäev, 7. detsember 2008

2. advent

jõulud lähenevad.





mul ei ole küll veel mitte mingit erilist jõulutunnet.
teen küll mõningaid tellitud jõuluseadeid, kuid isegi see ei tekita pühadeootust.

Laupäev, 6. detsember 2008

-3

5.dets näitas jälle veidi talvisemat palet.
üle pika aja mõnulesin taas hommikukohviga aias jalutades ning härmapilte tehes.

hall kivimüüril


nelgiline kiviktaimlast


hall kiviktaimlast, õisik ootamas suvesooja


liivatee kui muinasjutt


värvid, värvid: lilla suu


akakapsa rüü

õhtul sadas lumi maha. õhuke küll, kuid siiski tegi maa mõnusalt valgeks!

Kolmapäev, 3. detsember 2008

Jõulukaktus

novembri alguses alustas jõulukaktus õieiluga.
püüdsin ta ilu jäädvustada.












Pühapäev, 30. november 2008

Advendiaeg.


täna on esimene advent

Advent on eesti rahvakalendris liikuv tähtpäev, mis tähendab tulemist ja tuleneb ladinakeelsest sõnast "adventus".

Advent koosneb neljast pühapäevast enne esimest jõulupüha. Esimese advendipühapäevaga, mis on andresepäevale (30. november) lähim pühapäev, algab advendiaeg ja liturgiline kirikuaasta.
Neljas advendipühapäev võib sattuda kokku ka esimese jõulupühaga.

Advendiaeg tähendab Jeesus Kristuse tulekut ja tuleneb ladina keelest "Adventus Domini" - Issanda tulek.

Advendiaeg on jõulude ootamise ja ettevalmistamise aeg.


Wikipedia


advent ja jõulud on kristlikud pühad. euroopas enamasti levinud usuna on ristiusk meilegi toonud advendiaja ja jõulud.

mina isiklikult ei ole oma hinges ristiusu pooldaja. vägivalla eitajana ennekõike seepärast, et ta on meile toodud relva ja verega. kuid sealjuures pean oluliseks, et osataks hinnata head ka selles, mis meile esialgul omane ei tundugi.
minu jaoks on advendiaeg endasse vaatamise aeg. rahu ja vaikuse aeg.
puhkeaeg, sedavõrd kuivõrd materialistlik tegusust soosiv ajastu lubab.
küünlasära aeg.
lähedastega läheduse tundmise aeg.
hingesoojuse aeg.


kaunist advendiaega kõigile, kes lugema juhtuvad!

Muhedikule eriline tänu inglite eest!

Laupäev, 29. november 2008

27.november

lumemöllud möödas. Eestimaa viimaste aegade tüüpiline talv järjekordselt tulemas. täna hommikul kraad juba nullis.


ilm on sompus ja jääpurikatel vihmaveerennide otstes on väga tugev nohu.


lumemäed on küll endiselt uhked ja suured, kuid siiski juba kaotanud kohevuse ning muutunud niiskusest rasketeks ja tihketeks



lisan ka väikese temperatuuriskaala, tutvumaks, kuidas erinevad rahvad erinevate temperatuuridega toime tulevad.

Temperatuuriskaala.
+20 kreeklased panevad kampsunid selga
+15 havailased lülitavad kütte sisse (kellel on)
+10 ameeriklased värisevad. Venelased istutavad kurke
0 Ameerikas külmub vesi. Venemaal vesi pakseneb
-5 prantsuse autod ei käivitu
-10 planeerite puhkust Sharm el Sheikis
-15 kass ronib voodisse. Norralased panevad kampsunid selga
-17 New Yorki majaomanikud lülitavad kütte sisse. Venelastel viimane piknik
-20 Ameerika autod ei käivitu. Alaskal pannakse T- särgid selga
-25 Saksa autod ei käivitu. Havailased on välja surnud
-30 poliitikud hakkavad rääkima kodututest. Kass poeb teie pidžaamasse
-35 Liiga külm, et mõelda. Jaapani autod ei käivitu
-40 planeerite kahenädalast vanniskäiku. Rootsi autod ei käivitu
-42 Euroopas jääb liiklus seisma. Venelased söövad pargis jäätist
-45 Kreeklased on välja surnud. Poliitikud teevad midagi kodutute heaks
-50 ripsmed jäätuvad, kui silmi pilgutate. Alaskal pannakse vannitoa aknad kinni
-60 jääkarud migreeruvad lõunasse
-70 põrgu külmus lõhki
-73 Soome scoutspataljon evakueerib Jõuluvana
-80 juristid panevad käed oma taskusse
-114 piiritus jäätub. Venelased on mornid

Teisipäev, 25. november 2008

Peale tormi.

aed 24 november 2008








naabrid tõid oma autod meile, sest nende põldudevaheline tee tuiskab tormiga täiesti läbipääsmatuks

torm oli idakaarest

Reede, 21. november 2008

Talv tuli kummalisel kombel ootamatult

sellel aastal ka minu jaoks.

kolmapäeva(19.11) hommikul rõõmustas silma valge maa

pealelõunal sulatas päike niigi õhukest lumekihti veelgi õhemaks


kuid neljapäeva hommikul oli taas põhjust lumest rõõmu tunda.
dinosaurus piilub lumekasuks varjust

ja siin tantsitakse pesuehtsat eesti rahvatantsu "Eideratas"

vana ploomipuu süda on endasse terakse lund kogunud ja eriliselt uhke lumemütsi omanikuks saanud


tõeliselt ilustalvine aed, kus varahommikul metskitsed õuntega maiustamas käisid

ja õhtul hilja kaunistas räästaäärset lumekasukat vaid harv sulavete tilkumise rida!


jah, aga kõik mu samblavarud on nüüd lume all kindlalt paigas!