Kolmapäev, 16. detsember 2009

No nüüd ma kirun! Roosid!

Ometi läks talveks. Nii kaua oodatud teist.
Liiga kaua.
Nii kaua, et roosid unustasin katmata.

Ja enne ei pääse nende juurde kui reede hommikul.
Siis on kindlasti päästmatult hilja....

Lumekiht on õhuke ja külma on väga palju.
Üleeile -17.

Pühapäev, 13. detsember 2009

Lumi.

Niisugunśe õue leidsin eest 11. detsembri varahommikul tööle minnes.



Juba 10. dets. õhtuks oli kerge lumi olemas.

Esmaspäev, 7. detsember 2009

Lumeta jõulukuu jätkub.

Kui eile tibas lootustandvalt mõni lumekribalas taevaväravate vahelt alla ja õhtu edenedes läks üha külmemaks ja külmemaks, siis tänane hommik tõi taas pettumuse. Niiske, vihmaudune, hämar.
Lillepeenarde ümber jalutades jäi silma vapper priimula. Õues ju soe, asume taas õisi avama!










Kuna maa külmumata ja igatsus õuetöid teha, sai paekivitee veidi pikendust tänase päeva jooksul. Mõni munakaski sekkus paekivide ridadesse.








Uuuuuh, niisuguste ilmadega EI OLE JU VÕIMALIK mingit jõuluajatunnet tekitada. Advendipärja tegemine lükkus taas edasi. Aga alustuseks said mustikas ja noored viljapuud kuuselaadsed kuued selga. Jänkud jäävad sel hooajal pika ninaga! Söögu õunu!


Laupäev, 5. detsember 2009

Kitsed õuntega maiustamas.

Vähemalt on keegi, kellele õunad maitsevad.


Nad käivad varahommikuti, hämaras.

28.11.09

Neljapäev, 3. detsember 2009

Lehtlanurk 02.12.09

Kella kolme ajal päeval. Pime-pime-pime. Hall ja udune. Detsember.

Pidasin plaani advendipärg valmis teha, kuid niisugune hallus ja niiskus ei meelitanud kohe kuidagi tegudele.





Zuumitud pilt. Jäi udune.

Aiavaated.

Lumi ei tulnud tegemata töid varjama.
Võtsin reha kätte ja riisusin lehed kokku.
Kompostihunniku tekitasin lillepeenra lähedusse. Sinna ette on plaanis madalad enelad istutada, nii et varjab hunniku kenasti ära. Aga sealt hea lähedal lilledele komposti võtta.




Lillepeenra koltunud varredki lõigatud. Jätsin nad peenestatult samasse, multshiks ja väetiseks.



Ilm on ikka tõega tume. Aga riisutud õue on siiski veidi korrektsem.




Eile õhtul algas tugev vihmasadu. Sadas öö läbi ja varahommikulgi veel.
Raplas sadas samuti.

Tallinn oli puht kuiv.
Edgar ei raatsi isegi vihma linnale anda vä?

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Punast värvi halli sügisesse. Silmarõõmuks.

Majafassaade Montmartre`mäelt.



Sügiseste puude värvid Seine`i kaldail.



Vihmane oktoobrilõpupäev

Champs-Elisee`l








ja mõningad stiilinäited leinapärgadest Triumfikaare all tundmatu sõduri haual.

Natuke haljastust

jäi pildile
Eiffeli torni,






Orsay muuseumi

ja Sacre-Coeri kiriku juures

Aiad katustel.



Kui ma elaksin suurlinnas, oleks kahtlemata minu suur unistuste elukoht majas, kuhu mul oleks võimalik rajada aed.Just katusele.
Pariisis ikka oli mõningaid katusaedu.

See siin on Triumfikaare juures.

Kas te tahaksite endale niisugust maja?





Praktiline eestlane külvaks seintele tilli ja peterselli, võib-olla teeks paar kartulivagu, rääkimata porgandi- ja peedipeenardest. Kindlasti aretaks ta rippõunapuud ja rippmarjapõõsad.
"Mõtle kui mõnus, sirutaks aknast käe välja ja nopiks tilli ja petersellilehti", oli esimese pildivaataja kommentaar.

Aga vahva on küll taimse fassaadiga maja!

Teisipäev, 24. november 2009

Sügis Pariisis.

Oktoobri lõpus on Pariisis alles soe. Kuigi ka seal on juba sügis, võis põhjamaa inimene siiski kas kampsunis või lausa lühikese varrukaga pluusis mööda linna ringi uidata.
Meie sealoleku nädalasse jäi vaid üks vihmane päev, ülejäänud kuus päeva olid rõõmsalt päikesepaistelised.
Kuna kavas oli siiski enamalt jaolt vaid kunstireis, ei olnudki aastaaeg nii oluline.
Me ei käinud ei parkides jalutamas ega botaanikaaias. Paljud purskkaevud olid juba vetemängu lõpetanud ja need, mis veel töötasid, ei ole sügisel siiski enam nii efektsed.


Kuid üht-teist aianduse poolelt siiski jäi ka fotoobjektiivi ette.





Esimese tutvuse prantsuse stiilis aiakujundusega tegime Louvre`i lossi aknast.






Hotel des Invalidesè ees, kus on Armeemuuseum, mõjusid korrektselt korrapäraselt pügatud jugapuulaadsed puud natuke pommidena. Tegelikult kogu see suur ala, kus praegu oli vaid hästi korrektselt hooldatud muru ja need pügatud puud, oli siiski väga uhke ja ilus vaadata. Lillepeenrad olid juba paraku tühjad selles osas.







Armeemuuseumi teisel tagumisel poolel aga hoopis niisugune haljastus.






Rodini muuseumi aias mõjusid aga sellesama kujundusega puud eriti suursuguselt ja efektselt









Piltidel on Rodini töödest "Põrguväravad" ja "Mõtleja".

Lehtlanurk hämaras hilissügisepäevas.


23.11.09

Esmaspäev, 23. november 2009

Soe hilissügis.

Kuidagi väga äkki tekkis aiatööde kohalt paus.
Oktoobrikuu oli sisustatud väga tiheda töögraafikuga, et saada kuu lõpus üks vaba nädal Pariisi külastamiseks.
Peale reisi jätkus sama tihe töötempo. Ja väsimus. Võttis ikka aega, et jõuaks kord une täis magatud.
Peale reisi polnud mingit armu: kella kümneks õhtul koju ja hommikul veerand kuus äratus ning tööle. Ja nii see oravaratas veeres. Töö ja kodused vältimatud kohustused ning iga vähegi vaba hetk kulus unele.

Aega võttis, kuid tänaseks olen välja puhanud. Ja puudusid vältimatud tubased tööd. Seega fotokas kaasa ja aeda!



Esimene sügis üle pika aja, kus lehed veel riisumata. Aga ega ma põdenud seepärast. Eks ta veidi näotu oli, kuid lootus lumele vedas ka alt.



+ 5 näitas meie kraad täna. Soe, soe, soe...
Muttidel mõnus moguleid tekitada. Terve aed ja õu on neid täis.



Lehevaip on paks ja tihedaks vettinud. Vihmausside paradiis. Kanade rõõm!



Osa lehti veel alles põõsaste otsas.



Need moonilehed on nii noored ja värsked, justkui äsja tärganud. Nagu kevad oleks siinsamas käeulatuses.



Kui ma ei eksi, on need hallis vees kumavad noored vesiroosilehed...


Roosil puht lehed küljes ja paar nädalat tagasi oli see õis alles õienupp. Tean seda kindlalt.


Sügisastralgi veel täitsa värvilised õiesilmad.


Õienupud,

õiepuna


ja kukeharja lebasklev lillering.




Kõverpeenar näeb niisugune välja.
Lillevarred puha lõikamata, pruunid tüüakad turritamas.


Looduslik nurgake veidi nukras olekus. Aga üks lill seal posti otsas muudkui õitseb!


Püramiidide nurgake on ka lehevaiba alla mattunud.


Hm.., mis need on, mis üles puu otsa vaadates hallis keskpäevataevas vastu vaatavad?
Pirnikujulise figuuriga...Pirnid, mis pirnid! See`p see on, kui vanaperenaine lohakaks muutub ja noorperenaine väheste kogemustega on.

Aga päris maitsvad olid nad veel nüüdki.



Õunad puu otsas ja puu all.
Need jäid minust korjamata, sest mahla oli juba piisavalt palju tehtud ja pere õuntevajadus on samuti kuhjaga täis.
Pakkusin neid ühele ja teisele ja kolmandale... Huvi puudus. Poest on mugavam importõunu osta.

Aga metskitsedele maitsevad nad väga.
Tellissaared. Keldris säilivad maikuuni kindlasti.

See on esimene aasta minu eluloos, kus õunad jäävad puu otsa, sest neid ei vajata.