Vihmane päev mai keskel

Kui harva saad näha oma aeda, on iga vaade ja taimeke eriliselt armas. Seepärast üsna pikk joru pilte maikuu kolmeteistkümnendast päevast. Hästi vihmane päev oli. Ja soe tegelikult.

Kõverpeenar

 Pilte üht- ja teistpidi.

Peaks ütlema, et tal on märksa paremaid aegu olnud. Kuidagi hästi hõredaks on ta jäänud. Võilille ja naadi invasioon on nii mõndagi välja tõrjunud. Näiteks isekülvavad kosmosed ja astrid ja isegi paar päevakübara liiki on välja läinud. Lohutan end sellega, et tugevamad on siiski alles.

Teisest küljest on igas ebameeldivuses ka midagi head. Vaadates kriitilise pilguga haledavõitu peenart, leidsin lahenduse pojengide, flokside, päevaliiliate ja iiriste jaoks. Et kuhu juurdetulijaid paigutada. Siiamaani olengi viletsast paigutuse planeerimisest tulenevalt  uutest tulijatest loobunud.

Nii et, tagasiminek on mingis mõttes hoopis edasiminek.


Kiviktaimlaga läks ka veidi haprasti. Otsisin orasrohust veel allesjäänud lilletaimed välja ja moodustasin neist ajutise nn kastipeenra. Eks mõne aja pärast kolivad nad tagasi. Siis kui umbrohi läinud.





PS. Blogisid, kus soovitakse kinnitussõna, ma kahjuks kommenteerida ei saa. Mu arvuti lihtsalt ei näita mulle kinnitussõna.

Lehtede langemise päev

Tänahommikused tuulehood kandsid esimesi vahtralehti puudelt alla.
Ilm oli üsna sompus ja pilvine, tuul niiväga tugev polnudki. Lihtsalt lehtedel oli aeg täis tiksunud.
Minu jaoks algas seega päris sügis.

Selleaastane suvi möödus kui tempokas hoogne unenägu.
Ikka tööle-koju ja vahelduseks mõni kaareke vasakule-paremale.


Aianduse koha pealt jooksis juhe kokku. Põhjalikult.
Ekskartulipõld, mis nüüd minu haljastajasilma ja -kätt ootas, tekitas mu aiakujunduskontepstsioonis tõelise segaduse.
Sellele lisaks veel magamistoa vahetumine.

Mulle meeldib hommikuti esimene ja õhtuti viimane pilk (enne ja pärast suhet Une-Matiga) heita aeda ja näha seal seda, mis silmale naudingut pakub.
Uuest magamistoa aknast jäi vaade kuidagi kesiseks.


Nii ma siis suvi läbi vaatasin kuidas raudrohi ja võilill lillepeenraid täiendavad, sügasin aeg-ajalt nõutuna kukalt, segasin kõverpeenras õiekesi imetledes Jänku-Jusside unerahu ja üldiselt jätsin aia rahule. Näppu mullaseks eriti ei teinud.

Kuna ka sel aastal astilbeõisi nende vale asukoha tõttu ei näinud, siis viimaks otsustasin vähemalt niigi palju aia heaks teha, et astilbed päästa.
Ainuke nende jaoks sobiv koht oli...hm, magamistoa akna all.


Järgnes veel mõni nädalake nõutut kuklasügamise aega ja nüüdseks on mõte taas lahti.
Mõned ideed said täna täide viidud, mõned jäid settima ja kevadet ootama.


Kõverpeenras jätkub piisavalt värve. Meil ei ole olnud ühtki sügisest öökülma.








Kuradipuu viljakobarad on kah päris huvitavad. Ilm on paraku niru neist pildi tegemiseks. Ehk mõni teine kord.

Kevadaeg on ilus aeg

Kaunis kevadaeg on käes. Lill õitseb ja lind laulab. Aiahuviline on näppupidi mullas.
Lillepeenras ja kasvuhoones, köögiviljamaal ja murupindadel.
See on see kõikse ilusam aeg.
Kased hiirekõrvus ja linnukesed basseinis suplemas.



Kasvuhoone on täitunud. Tomatitaimed ja kurgiistikud. Mõned külvid kapsaid, lilli, redist. Till ja salat külvavad end ise. Nii nagu rebasesabagi.
Igaks juhuks katsin kogu kasvuhoone peenramajanduse ka kattelooriga. Sest...kevadel on mitu palet. Täna ongi jahedam kui eelnenud päevadel. Öökülm on aga peaaegu igal ööl veel maas olnud.

Avamaal on porgandipeenrad. Petersell ja mustjuur. Kõik kenasti katteloori all.
Esimesed külvid avamaale (natuke varast porgandit, punast peeti ja naerist varaseks tarbimiseks) said tehtud juba mõned päevad tagasi. Katteloor kaitseks peal.


Õitsevad priimulad, kitsekakar, karukell, nartsissid, kobarhüatsindid...kased, forsüütia...


Oh, kaunis hetk, sa kesta veel... :D

Kevad aias.

Sinised krookused õitsevad täies hiilguses.Juba mõnedki päevad.

Lumi on praktiliselt läinud. Vaid talvel õues lumele ruumitegemise kokkuveetud lumemägede põhjad on sulamise lõpujärgus. Ja aias paar laiku jahedamates aiaosades.











Lumikellukesed, kes varakult õitsema said, hakkavad lõpetama. Uued tulevad lume alt. Jahedamates kohtades.
Lombil jääd ikka jätkub.




Mutid ja hiired on lume all pidu pannud. Mikromaastik aias on mitmekesine. Orud, mäed, kuivad jõesängid, mäeahelikud...Pargiroosid, mõned noored okaspuud, tikrid-sõstrad ja osa lehtpõõsaid on talvise muldamise osaliseks saanud. Hiired, ma arvan.
Ja et pilt ikka täielik oleks, lisab kutsa oma panuse. Kraater kraatri järel tekib aeda puude ja põsaste alla. Hiirtejaht!
Talvine lumi on murdnud oksi. Päris hoolikalt. Vanadel mägimändidel ja noortel põõsastel.
Aga nii see aedniku elu on.
Kevadel loeme talvekahjusid. Veidike halame, võtama rahakoti näppu või silkame tuttava juurde ja taas rõõmustame end uute aiaasukatega.


Õue on juba kuiv ja puhtaks riisutud. Aiaosa peab oma järge ootama.

Sügis? Või talv?

Küsimuste küsimus: kui pildil paremale jäävad lõunakaared, siis kustpoolt tuul küll esimese tõsisema lume meie kanti tõi?

Tegelikult küll nädal tagasi ühel varahommikul tööle minnes oli maa koduaias kergelt valge, kuid kuna Tallinn oli sellel ja järgmistel päevadelgi puht lumeta, ongi minu jaoks esimene lumi alles täna oma õiget palet näidanud.
Kuigi maad kattev kohev lumekiht kodulinnukeste jalgu jälgides on suht sügav, siis tuulevaiksemates kohtades on sügisvärve ja lehti puudel-põõsastel veel piisavalt.
Lilledki õitsevad lumemütsikese kattevarjus. Punaselehelise sarapuu võras lipendavad viimased auklikud leheräbalad, vastukaaluks kurdlehise roosi uhkele lehekasukale.















Kolm päeva tagasi oli kaunis päikseline päev. Aias rohelust ja lehesadu, basseini õhuke jäämuster katmas.









See oli mõnus töökas päev. Lehed said riisutud, lillevarred lõigatud.
Pargirooside reale oli tuul keerutanud lehtedest multshikihi. Sinna see jäigi. Katteks puistasin veidi kompostmulda peale, et uued tuuleiilid lehti taas lendu ei keerutaks. Liiliapeenra saatus samasugune: vahtralehekiht (õhem) ja veidike kompostmulda.
Kõverpeenrasse sadanud lehed jäävad nii nagu nad seal on. See õhuke kiht kõduneb kiiresti peenras kompostiks.
Kokkuriisutud lehed vedasin aiamaale.

















Abiline oli mul ka. Ja saialilled rõõmustasid silma.










Nii-nii, siin on nüüd midagi seesugust, mis mulle mu aiakujunduses suurt meelehärmi valmistab.
Kolm sirget rida viljapuid ja nendega risti looklev kõverpeenar.

Olen mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja mitte suutnud välja mõelda, mida küll seesuguse kontrasti leevendamiseks ette võtta.
Sirgetes ridades olevad pirni- ja õunapuud jäävad sinna kus nad on. Kõverpeenart ka ei tahaks teistpidi "voolama" panna.
On ehk kellelgi hea nõu välja pakkuda?