Suvi 2017

Jahe ja vihmane suvi on imekiirelt läinud. Tegemisi ja toimetamisi ja käimisi on olnud rohkesti. Minu jaoks isegi liiga palju, info vastuvõtuvõime on ületatud. Aga nagu vanasõnagi ütleb, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Üleeile õhtul otsustasin teha facebooki-pausi. Ja nüüd, oh imet!, leian aega blogimiseks! Facebook oli küll mu põhiline suhtluskanal, kuid arvan, et seal on kohutavalt palju pinnapealsust ja väga palju üleliigset infot, mis mõtte hägustavad. Facebooki aia- ja fotolehtedel toimetan kindlasti edasi, kuid sinna on asja harvem, mitte just päris iga päev.
Mõtlen, et kui kellelgi tõepoolest mulle midagi hästi olulist öelda on, leiab üles mu meiliaadressi või telefoninumbri. Muuseas, olen ise kolme inimesega meili teel ühendust võtnud. Meilikasti vaadatakse vist siiski tänapäeval harvemini kui fb lehele.
See oli sissejuhatus.

Järgneb põhitekst ehk juttu ja pilti aiandusest.

Suvi on olnud tõepoolest jahe ja vihmane. Paaril juulikuu päeval vedas kuni +28-ni välja, ei rohkem. Enamasti hea kui +20 välja andis. Ja sadas palju. Kuigi päikest on ka olnud. No nii enam-vähem tasakaalus, ma leian. Kuid päris kuuma ilma oleks ka ikka soovinud.
Võiks öelda, et terve suve jooksul toimisid sobivad istutusilmad. Ja seda tööd ma ka tegin. Rajan uusi istutusalasid. Aeda on tulnud palju uusi taimi. Eelkõige hostasid. Aga ka muid püsikuid, põõsaid ning puid. Istutusmaterjali olen saanud armsatelt aalujatelt, tellinud Risttee talu taimeaiast, Aiasõbrast ning Järvseljalt.
Järvseljal käisin ise taimedel järel. Polnudki sinna kanti varem sattunud. Nüüd, sel suvel, sõitsin spetsiaalselt kohale. Minu jaoks on sealne paigake tõeline paradiis. Rahu, vaikus, palju huvitavaid taimi pargis ja müügiks + lahke perenaine. See viimane on veel kõige olulisem. Olin jätnud koju fotoaparaadi ja peale pikka sõitu ei jätkunud energiat ka kõigega tutvumiseks. Tahan sinna kindlasti tagasi minna. Minu jaoks uut ja põnevat on palju seal ees ootamas.

Aeda pildistanud olengi sel suvel vähe. Panen siia ritta mõned pildid, mis tehtud

170817.

Pargiroosid

Rosa rugosa

Laialehine kellukas

Tulbipuu

Selline huvitav on tulbipuu leht

Puishortensia "Annabell" kasvab mul punaselehelise
sarapuu kaisus ja on seega kaitstud teda murdvate tuulte eest.

Gladioolide jaoks oli vist suvi liiga jahe. Minu 20-st istutatud
gladioolisibulast otsustas õitseda ainult üks.
Ja seegi ei vastanud sordiomadustele.
Ta peaks olema lumivalge. :)

Aedhortensia. Nimetu. Nõukaaegne.

Viltjas ülane. Kasvab maja põhjapoolse seina ääres.
Seal talle meeeldib. Varem oli kõverpeenras, seal oli päikest
rohkem ja ta oli tilluke. Ei kasvanud, õitest rääkimata.

Aga aed ei ole ainult lilled. Aed on ka putukad-mutukad ja muud tegelased.

Aknaklaasil (väljaspool)
istus suur sääse moodi olevus.
170817

Teisel pool akent, st aias,
on üks ämblik end sisse seadnud.
110817

Putukaid-mutukaid-ämblikke ma kahjuks ei tunne. Kui keegi teab, võiks kommenteerida, kes nad on.

Täna on ilm vihmane ja jahe. Sadu lubatakse terveks päevaks. Õhutemperatuur on +12. Külma, tahaks kirjutada. Brrr. Futu kirjutas, et mesilased saavad juba lisasööta. See tähendab, et suvi on läbi. Mesilinnukesi ma usun. Lülitasin kütte sisse, st panin kummeeritud puhvaika selga, tõin puid ja panin ahju küdema.

Hekid

Selleaastas talve kiituseks pean ütlema, et tänu väga vähesele ja vahepeal üleüldse olematule lumele sain oma hekid korda. Nad olid juba päris metsikuks kasvanud. Peale usinat sae ja aiakääride tööd jäi hekkide väljanägemine suhteliselt hõre. Kuid küll nad varsti jälle tihedaks kosuvad.


Alustasin otsast, ehk lõunapoolsest karvase viirpuu  (Crataegus submollis) hekiosast. Ta kasvab mul põõsastena. Väga pikad ja teravad astlad. Äralõigatud oksahunnikud moodustasid justkui suure pusa okastraati, väga raske oli neid hiljem äravedamiseks üksteisest eraldada.
Seal on hekis ka mõned tühjad kohad. Plaanin aukude täiteks istutada sinna valgeõielise kõrgekasvulise pargiroose. Et tekitavad siis koos sellise veidi hirmuäratava okkalise komplekti.

Seal, kus karvane viirpuu lõpeb, jätkub hekk siberi kontpuuga (Cornus alba).

Siin vahel on mingi anomaalia. Sellest kohast, mis tühi on, läks välja nii karvase viirpuu istik kui ka siberi kontpuu. Püüan sinna pesapaika luua pargiroosile. Hm, kitsed sõid istiku ära. Mingi jupike siiski on veel alles. (Pildil ei paista välja)

Heki lõpetab kolm põõsast mingit pajulist. See liik kasvatab noorena pikki sihvakaid hästi painduvaid võrseid, mis floristikas tarvilikud on. Siberi kontpuu ja pajupõõsaste vahel on kolm põõsast rohelise oksaga kontpuud. Liik/sort määramata.

Idasuunal on külatee ääres kõrge kuusehekk ja selle aiapoolses osas kuuseheki (Picea abies) kõrval veel omakorda kreegid ja üks tundmatu (minu jaoks ) isetekkeline lehtpõõsas ning aroonia (Aronia melanocarpa)

Põhjasuunal kasvab grillinurga kaitseks kaarekujuliselt istutatud 3 liigiga sirelihekk: kõige tavapärasem vana taluaedade lilla sirel (Syringa vulgaris), siis topeltõieline valge sirel ja ja lihtõieline valge sirel. Heki sisse on istutatud ka harilik pärn (Tilia cordata), harilik tamm (Quercus robur) ja arukask (Betula pendula).

Üks hekike on ka aias sees. Taraenelas (Spiraea chamaedryfolia). Ümbritseb kolmest küljest kompostihunnikut.

Pildid 150217

Aasta 2017 algus

Jõulud olid rohelised. Nii siin- kui sealpool lahte. Aastavahetusel oli sooja 6 kraadi ja sadas vihma. Sama seis ka 1.jaanuari päeval. Kuid aasta esimese päeva õhtul sirasid juba taevas tähed, kuigi vihma udutas ka. Õhk oli ju vett tihkelt täis.  2.jaanuari hommik võttis meid vastu kerge lumekirmega ja -2--ga. Selline seis oli Jõgevamaal. Kodus, Raplamaal, igatahes 2.jaanuari õhtul veel polnud lumest jälgegi. 

Kuid 3.jaanuar oli meilgi juba kergelt lumine. Külma kuni -6. 

Avatud aed on avatud aed. Kõik kes soovivad, jalutavad läbi või jäävad pikemaks ajaks peatuma või leiavad lausa midagi suupärast.

Mõned pildid talveroogade jääkidest:

Taanis aretatud emadepäeva roosid Moterdag,
erinevad punased/roosad värvitoonid ja valged

rodo Puncta

heitlehine rodo Klondyke

rodo Madame Masson

rabe remmelgas Bullata

ja muidugi pargiroosid. Mida okkalisem, seda maitsvamad! Gurmee!

Eile (so 030117) sain siis lõpuks alustada kaitseümbriste panekuga. Muist sai tehtud, muist tööst jäi tänaseks.

Et päevast aimu saada, lisan mõned üldised aiavaated.

Sügisel läks kiireks, tööleminek oktoobrikuus tuli arvatavast varem ja vaid kolm päeva sain asjast ette teada. Vahtralehtede riisumine jäi pooleli, oli veel natuke lehti puudes ja lillevarred jäid lõikamata ja muidugi talvekaitsed noortele põõsastele-puudele panemata. Ülejäänud sügistööd said tehtud. Küüslauk istutatud ja porgand külvatud ja kasvuhoone kevadeootuseks valmis pandud. Ja peenramaa kaevatud.

Vahepeal novembris oli kõva talv. Lootuses, et ikka veel sula ja sooja tuleb, ostsin töö juurest siiski lillesibulaid. Lootus täitus. Novembri lõpus tulin koju käima ja istutasin sibulad aeda.

Jõulu ja aastavahetuse vahel lõikusin ära lillepealsed.
Ja kui täna lõpetan noortele puukestele ja põõsastele kaitsete panemise, saan aiahooajale joone alla tõmmata. Siis võib ka tali lahkesti tulla.

Hm.... kui veel suusasaapad üles leiaks...
Üleeelmisel suvel koristasin väga põhjalikult maja ja panin suusasaapad kindlasse kohta. See koht on aga kahjuks liiga kindel.

Mitut sorti külalisi

Mandžuuria araaliale tulid sel aastal külalised. Kutsumata ja üldse mitte toredad külalised. Minu silmale nähtamatud. Tõmbasid araalia lehed krimpsu, nii et see vaeseke loobus juba suve keskel oma uhkest suurest lehestikust. Vaatasin raagus puud ja midagi asjalikku ei osanud ka peale hakata. Ainuke võimalus oli loota, et ehk elab selle jama üle ja järgmisel kevadel ikka lehtib.

Täna hommikul vaatan aknast välja ja näen rähni araalial asjatamas. Täitsa hoolega toksis. See saab ju aga tähendada vaid üht: puuke on kuivanud. Olin kurb. Nii kurb.

Rähn lendas varsti minema. Mina läksin uudistama, et kui suure augu puusse toksis.

Ei olnud auku. Oli tühjaks toksitud männikäbi!

Need sulelised ja karvased on me aia kka päris omaks võtnud. Toimetavad justkui päris oma kodus. Tegelikult tore ka ju! Teevad aia(i)elu põnevamaks!


Pildid 141015

August

Augustikuu oli siis sel aastal pigem vihmane kui kaunilt suvine. Kuu alguses oli ikka päikesepäevi ka, kuid üldjuhul siiski vaid sadas  ja sadas ja oli kaunikesti jahe. Isegi nii külm, et kuu kolmandat nädalat tuli alustada kolletesse tule tegemisega. Hm, ei mäleta küll varasemaid aastaid, kus juba augustis ahju kütma pidi, et tubadesse sooja saada!
Istutustööde koha pealt oli vihm muidugi hea. Sain rahulikult kogu oma kokkuhamsterdatud taimeportsu istutatud. Ka kogu kiviktaimla taimestatud! Mis teeb meele eriti rõõmsaks. Pilti veel ei näita, sest kuna taimed na noored alles, siis mulla- ja kivipinna osakaal ikka suuremal jaol peenrast.

Augusti lõpus (23.08.2014) õitsesid astilbepeenras (õitsevad veel tänagi!) täies ilus 3 sorti. Teised olid lõpetanud või kohe-kohe lõpetamas.

Arendsi astilbe Color Flash Lime

Lihtlehine astilbe Sprite

Arendsi astilbe Pumila

Vihmamärjad floksid, kellede sordinimedest pole aimugi:

Puishotensia õisikud on omandanud juba rohelise tooni.

Ning teadmata sordinimega aedhortensia õisikud punase värvi. Alustavad nad kaunilt valgetena.

Ungari sirel

 Syringa josikaea

Kui teised sirelid lõpetavad, siis tema alustab.

Kuigi päevaks, mil fotokaga ta juurde jõudsin, oli temagi õiteilu tasapisi lõppemas, panen ta pildid ikkagi üles. Ta õisikud nii vahvad, iga õis nagu ingli trompet. 

Pildid 9.juuni