pühapäev, 28. juuni 2009

Klikates pildile,

avaneb see nüüd hästi suurelt!


ta oli pargis, seal üsna hariliku lõunapöögi läheduses.

laupäev, 27. juuni 2009

Saarepuu - Fraxinus excelsior

3 saarepuuhakatist kasvasid seal kus mitte mõistlik ei olnud. Ühe tööruumi seina ääres. Mees kaevas nad sealt välja ja nüüd on meie pargis ka saarepuukesed.

Tütar ja mees istutasid nad selle aasta juunikuu alguses.


Minu lapsepõlves oli kodumaja sissesõidutee aiapoolses servas vanaisa istutatud saarepuude rida. Praeguseks on nad hävinud.

Minale-plikatirtsule meeldisid eriti saarepuu õisikud. Lapsepõlve fantaasiamaailma inglijuuksed: pikad, läikivad, päikeses sillerdavad.

kolmapäev, 24. juuni 2009

Tervitused Muhedikule, Abikaasale, Aiablogijatele!


minu lemmik: varretu kuningakepp. on mul nimi õieti meeles?
















eriliselt ilus ja suur mikrobioota. kui suur ta läbimõõt oli?


veel mõned puukesed, mida oma aeda sooviksin.

mis puud nad täpsemalt on?



reede, 19. juuni 2009

Vihma ja päikest.

Hommikupoolikul ei sadanud, kuigi kogu ümbrus oli varasemast sajust märg.
Aeg-ajalt näitas päikestki.

Tegin mõned pildid aiast.


Võõrasemade kooslus vesiheinaga ukse kõrval kivikastis.


Kivimüür ja lehtlanurk praeguses värvigammas.


Rohelise toonid. Tuulised toonid.



Õhtupoolikul on meie osaks taas tugevad hoovihmad.

teisipäev, 16. juuni 2009

Oi aegu, oi kombeid!

Olen alati rohimist pidanud äärmiselt ebameeldivaks tööks. Eriti just köögiviljade rohimist. Kuid praeguse palgatöö taustal on köögiviljade rohimine üks meeldivamaid puhkehetki.


P.S. Terve päeva jooksul ei sadanud piiskagi. Päikest näitas üsna palju.
Aga maa on täiesti vettinud, läbimärg. Lausa vääna vett välja.


Kurgiseemneid oli mõnus tippida märga sooja mulda.

Kuldvihm - Laburnum




Ca nädal või veidi rohkem aega tagasi, hakkas kuldvihm oma õiekobaraid avama.
See on kolmas aasta, mil ta õitseb.
Esimene aasta oli ülemöödunud kevad. Kuidagi sümboolne isegi, võiks öelda. See oli aasta, mil tütar ootas oma last. Esimest siia kodusse sündivat beebit.


Leidsin üles oma vana aiapäeviku.
Sealt lugesin, et see puuke on ostetud 1996 aasta septembris Luua puukoolist. Isegi hind on üles märgitud: 10 krooni + käibemaks.
Seega siis 13 aastane puuke (või hoopis põõsas?) hetkel. Umbes 4 meetri kõrgune.
Kasvab ta üsnagi tuulte eest varjatud kohas. Idakaarelt kaitseb elupuu/kuusehekk, põhjasuunast elupuud. Avatud vaid lõuna-läänetuultele.
Lõuna -ja õhtupäike on tema päralt.

Päris surmkindel oma mälule just ka pole, kuid arvan, et külmade eest katet pole ta kunagi saanud. Mõnel kevadel on küll tugevad külmad ta lehti näpistanud, kuid sellega on ka külmakahjustused piirdunud.





On ta nüüd alpi, harilik või värd-kuldvihm, seda ma küll määrata ei oska.

pühapäev, 14. juuni 2009

Ilmateade.

Padukas jõudis meile.
Eile õhtupoolikul kella kolmest kella seitsmeni oli ilma vaheajata puhas valge vesi taevast alla tulnud.
Kartulimaa olla järveks muutunud, ütles kodune ilmakommentaator.

Varahommikul näpistasin paar minutit, kõndisin aiast läbi.

Õitsvad lilled: jumikad, pojeng ja see nimetu hästilõhnav lilla külitasid kurvalt peenral.
Ehk jätkub õhtuvalgust päästetöödeks.

Järv oli siiski taandunud.

Üleeile istutatud taimekoor: kõik kapsad, kõrvitsalised ja suvelilled, lehvitasid tänulikult lehti!

laupäev, 13. juuni 2009

Viinapuu

Minu viinapuu on täielik džunglitaim.
On juba päris suure lahmaka kasvuhoonet enda alla võtnud. Uksest käimisega on raskusi, muudkui takerdun ta väätidesse.


Talve poole, vastu kevadet uurisin netist viinapuude lõikamise kohta.
Lugesin ja jätsin meelde.
Kevadel läks kuidagi kiireks ja nii muudkui lükkus kärpimine tulevikku.

Eile takerdusin järjekordselt ta väätidesse.
Mis seal siis ikka, käärid kätte ja pügama!

Tulemus on niisugune:

Mahun vähemalt uksest sisse



ja marjakobarad näevad päiksekiiri



Muudkui lõikasin noori kasvusid, mõned jäid alles ka.
need väädid, millel kobarad küljes, lõikasin tagasi kuni kobarani.


Peale lõikamist lugesin Olavi õpetuse uuesti üle.

Hm... päris nii ma nüüd küll ei teinud!
Kuid eks sügisel proovin uuesti.


Lõikasin ära ka mõned juba puitunud väädid. Neid ei raatsinud lihtsalt niisama minema visata. Tegin pistikuteks. Igale pistoksakesele jäi üks (võimaluse korral ka paar) pung ja paar lehekest.



Pistsin nad pottidesse, kastsin põhjalikult läbi



ning tõmbasin niiskusolude optimaalsemaks säilitamiseks kilekotid "pähe". Kilekottidesse õhuaugukesed ikka ka.

19 pistikut pottides.
Seltskonna paigutasin aiatööriistade põhjapoolsele küljele sõnajala alla.

Tegelikult saab viinapuud paljundada ka lihtsamalt: olemasoleval taimel puitunud väät alla painutada ja muld peale visata.
Ülemöödunud kevadel ühe painutasin.
Sel sügisel ehk on juba sobivalt suur juurestik ümberistutamiseks.

See pistokstega mängimine: no aedniku veri lõi keema!

neljapäev, 11. juuni 2009

Murud.



Selline on siis hetkel valitsev murutaimeliik. Taraxacum officionale, peenemalt väljendudes.

Päris dekoratiivne ju. Kõik oleneb tegelikult vaatenurgast, nii näib mulle.



Üle kaheksa päeva taas oma aias olla on eriliselt kosutav.
Hommikupooliku lihtsalt jalutasin.






Õhtupoolik: oi, kuidas ma nüüd hakkan rohima, kaevama, istutama, lõikama, pügama....!!!

Homme tuleb aruanne. :)))


P.S. taimede nimedes võib esineda kirjavigu nii nüüd kui edaspidi. Katsun hakata mälu usaldama.
Parandusettepanekud on alati soovitud/oodatud.

teisipäev, 9. juuni 2009

Aiablogi

kolis ümber

blogi on endiselt kinnine, olete oodatud, kutsed on teel!

Päevakaja. 01.juuni

Kui töötad pealinnas ja juhtub olema töökaaslane, kes maal sündinud, kuid juba pikka aega linnas elanud, siis on see tore.
Aga kui töökaaslasel tekib nostalgiline vajadus paar päeva maal veeta, on see ju ka tore.
Kuid kui tal tekib eriti nostalgiline vajadus maal olles ka maatöid teha, siis...


...siis võin uhkustada korralikult rohitud kõverpeenraga.


kuldsete okstega põõsakese juures on dinosaurus hinge heitnud.
noor naabrikutsa hammustas glasuuri katki ja nii see dino ära väsiski ning lagunes laiali.



kuna kõverpeenar on alles algusjärgus, on ta tihe pildistamisobjekt.
on siit piltide pealt ju järgmisel kevadel hea vaadata, kus mida kasvab ja kuhu mida juurde võiks/tuleks/saaks istutada.

külaline soovis kaasa tuua sõpruse puu. valis välja Konica.
vahva! nüüd on neid kaks! pisike ja suurem.


terrassimüüri äärde ja lausa müürikivide vahele on end sisse seadnud: mis lilled?


kiviktaimla on tihedalt lilli täis ning õnneks mahub sinna umbrohtu vähe vahele.
siinkohal ongi nn umbrohtunud, st rohimata kiviktaimla.


lehtla ümber on valges ja lillas õievahus sirelihekk

põõsasmaranadki on juba rohetamas.

on see balsamiin, mis õueukse juurde savikannu istutasin?