Suvi 2017

Jahe ja vihmane suvi on imekiirelt läinud. Tegemisi ja toimetamisi ja käimisi on olnud rohkesti. Minu jaoks isegi liiga palju, info vastuvõtuvõime on ületatud. Aga nagu vanasõnagi ütleb, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Üleeile õhtul otsustasin teha facebooki-pausi. Ja nüüd, oh imet!, leian aega blogimiseks! Facebook oli küll mu põhiline suhtluskanal, kuid arvan, et seal on kohutavalt palju pinnapealsust ja väga palju üleliigset infot, mis mõtte hägustavad. Facebooki aia- ja fotolehtedel toimetan kindlasti edasi, kuid sinna on asja harvem, mitte just päris iga päev.
Mõtlen, et kui kellelgi tõepoolest mulle midagi hästi olulist öelda on, leiab üles mu meiliaadressi või telefoninumbri. Muuseas, olen ise kolme inimesega meili teel ühendust võtnud. Meilikasti vaadatakse vist siiski tänapäeval harvemini kui fb lehele.
See oli sissejuhatus.

Järgneb põhitekst ehk juttu ja pilti aiandusest.

Suvi on olnud tõepoolest jahe ja vihmane. Paaril juulikuu päeval vedas kuni +28-ni välja, ei rohkem. Enamasti hea kui +20 välja andis. Ja sadas palju. Kuigi päikest on ka olnud. No nii enam-vähem tasakaalus, ma leian. Kuid päris kuuma ilma oleks ka ikka soovinud.
Võiks öelda, et terve suve jooksul toimisid sobivad istutusilmad. Ja seda tööd ma ka tegin. Rajan uusi istutusalasid. Aeda on tulnud palju uusi taimi. Eelkõige hostasid. Aga ka muid püsikuid, põõsaid ning puid. Istutusmaterjali olen saanud armsatelt aalujatelt, tellinud Risttee talu taimeaiast, Aiasõbrast ning Järvseljalt.
Järvseljal käisin ise taimedel järel. Polnudki sinna kanti varem sattunud. Nüüd, sel suvel, sõitsin spetsiaalselt kohale. Minu jaoks on sealne paigake tõeline paradiis. Rahu, vaikus, palju huvitavaid taimi pargis ja müügiks + lahke perenaine. See viimane on veel kõige olulisem. Olin jätnud koju fotoaparaadi ja peale pikka sõitu ei jätkunud energiat ka kõigega tutvumiseks. Tahan sinna kindlasti tagasi minna. Minu jaoks uut ja põnevat on palju seal ees ootamas.

Aeda pildistanud olengi sel suvel vähe. Panen siia ritta mõned pildid, mis tehtud

170817.

Pargiroosid

Rosa rugosa

Laialehine kellukas

Tulbipuu

Selline huvitav on tulbipuu leht

Puishortensia "Annabell" kasvab mul punaselehelise
sarapuu kaisus ja on seega kaitstud teda murdvate tuulte eest.

Gladioolide jaoks oli vist suvi liiga jahe. Minu 20-st istutatud
gladioolisibulast otsustas õitseda ainult üks.
Ja seegi ei vastanud sordiomadustele.
Ta peaks olema lumivalge. :)

Aedhortensia. Nimetu. Nõukaaegne.

Viltjas ülane. Kasvab maja põhjapoolse seina ääres.
Seal talle meeeldib. Varem oli kõverpeenras, seal oli päikest
rohkem ja ta oli tilluke. Ei kasvanud, õitest rääkimata.

Aga aed ei ole ainult lilled. Aed on ka putukad-mutukad ja muud tegelased.

Aknaklaasil (väljaspool)
istus suur sääse moodi olevus.
170817

Teisel pool akent, st aias,
on üks ämblik end sisse seadnud.
110817

Putukaid-mutukaid-ämblikke ma kahjuks ei tunne. Kui keegi teab, võiks kommenteerida, kes nad on.

Täna on ilm vihmane ja jahe. Sadu lubatakse terveks päevaks. Õhutemperatuur on +12. Külma, tahaks kirjutada. Brrr. Futu kirjutas, et mesilased saavad juba lisasööta. See tähendab, et suvi on läbi. Mesilinnukesi ma usun. Lülitasin kütte sisse, st panin kummeeritud puhvaika selga, tõin puid ja panin ahju küdema.

Mitut sorti külalisi

Mandžuuria araaliale tulid sel aastal külalised. Kutsumata ja üldse mitte toredad külalised. Minu silmale nähtamatud. Tõmbasid araalia lehed krimpsu, nii et see vaeseke loobus juba suve keskel oma uhkest suurest lehestikust. Vaatasin raagus puud ja midagi asjalikku ei osanud ka peale hakata. Ainuke võimalus oli loota, et ehk elab selle jama üle ja järgmisel kevadel ikka lehtib.

Täna hommikul vaatan aknast välja ja näen rähni araalial asjatamas. Täitsa hoolega toksis. See saab ju aga tähendada vaid üht: puuke on kuivanud. Olin kurb. Nii kurb.

Rähn lendas varsti minema. Mina läksin uudistama, et kui suure augu puusse toksis.

Ei olnud auku. Oli tühjaks toksitud männikäbi!

Need sulelised ja karvased on me aia kka päris omaks võtnud. Toimetavad justkui päris oma kodus. Tegelikult tore ka ju! Teevad aia(i)elu põnevamaks!


Pildid 141015

Mõni päev hiljem...

... kui õied avanevad, on mõisnikulauk tõeline mutukamagnet.

190815

Linnulugu

Meie aed on paksult linde täis. Linavästrikud, tihased ja lehelinnud on põhitegijad. Igal varahommikul vaatan linnuteleviisorit. Akende all on kiviktaimla ja seal nad oma kordumatuid etendusi meile mängivad. Vahepeal käivad aknaplekil taldrikusoolot mängimas ning aknaklaasil saab paar trummimüksu sekka tekitada.
Kui ise aias toimetad ja lehelinnud eriti hoogu satuvad, on varitsemas teoreetiline oht, et sind pikali lennutatakse. Möödalennud on ikka väga lähedalt. Kokkupõrget õnneks siiski veel pole olnud. Ju nad kutsuvad kaasa mürama-lendama. Oh, oleks vaid tiivad! Päriselt, mitte ainult mõnikord unenäos.
Õunu oli sel aastal lausa lust korjata, ussiaukudega vaid mõni üksik. Hoolsad aiaelanikud on oma toidulaua eest hästi hoolitsenud.

Üks huvitav tähelepanek ka. Eile tuli naabrinaine külla. Jutustasime aias tükk aega ja sel ajal ei ühtki linnukest lendamas, ei ühtki piuksu linnusädinat. Peale naabrinaise lahkumist oli veel ca kümmekond minutit vaikust ja siis kees aed taas linnurahva rõõmsast melust.
Nii et on ikka vahe sees: on omainimesed ja külainimesed. Etendusi igaühele kah mängima ei hakata. Selle pead hoolsa aiatööga välja teenima.

Loodus ja inimene

Juuni algusepäevadel, ajal, mil kõigi normaalsete aiapidajate köögiviljataimed peenramaal juba kõrgustesse sirutusid, kaevas minakene alles rohumaad peenardeks.

Pühkisin aga higi ja kirusin iseenda misiganes iseloomujooni, mis mind seda tööd tegema sundisid. Üksluine ja igav. Kuni äkki...

Justkui ulmefilmis veeres labidalt pruun pehme pallike kaevatud mullapinnale. Susises ebamaiselt ja hakkas sealt mingeid olendeid välja pritsima. Tiivulisi. Igaks juhuks ei jäänud ootama, pistsin punuma. Saatjad ilmusid loomulikult ka kohe järgi.

Mõne aja pärast ei andnud tegemata töö ja uudishimu hingerahu. 

Sumisejad olid rahunenud, sain neid rahulikult vaadelda ja pildistada.

Et tööd oli loomulikult vajadus jätkata, veeretasin palli rehavarrega kaugemale. Kordus tants ja tagaajamine.
Lootsin, et järgmiseks hommikuks on nad minu töömaalt lahkunud.
Kuid võta näpust, käis hoopis usin pesa taastamine. Haue jäi ju terveks, kuigi pesapall veeretamise käigus osaliselt lagunes.

Mis siis nüüd, kratsisin kukalt?

Mis seal`s ikka. Varustasin end pikkkade paksude pükstega, kummikutega, pikkade varrukate ja kapuutsiga paksu pusaga. Kangakapist leidsin poolläbipaistva kangatüki ja kerisin selle ümber pea. 

Paras maaväline olend sai minust sel soojal suvepäeval. Igaks juhuks jälgisin, et naabreid nähtaval poleks (ei taha kohe peale kojujõudmist kummalise kuulsust koguda) ja tõstsin labidaga taastatava mesimummude kodu heki alla ohutusse kohta. Seekord nad väga pahased ei olnudki mu peale.

Vähemalt üks maakimalaste pesa on nüüd aias jälgimise all. Tean, kus nad pesitsevad ja konflikti ei tohiks nendega enam tekkida.

Talveõunad

22.12.12

Lebotaja

Ma ei tunne putukaid-mutukaid, liblikaid ja nende "lapsi" nime- ega nägupidi. Aga mõni päev tagasi lebotas õues pelargooni lehe peal päikese eest varjus selline huvitav karvane tegelane.

Kirju liblika kevad

Esimest liblikat nägime juba märtsikuus, 23.märtsil. Siis kui kevad esimest korda tuli. Kirju liblikas oli. Palju kirjusid liblikaid. Nii et meil pisikese sõbrannaga tuleb kirju suvi.

Üleeile tuli kevad jälle. See oli siis kevade teine tulemine sel aastal.
Sel päeval lendles ka kollaseid liblikaid. Ikka hulgi. Üks jäi pildi peale ka.




Hommikul oli maa veel üleni valge. Mõni harv tumedam laiguke lume taustal troonimas.
Aga krookused õitsesid. Sooja oli kümme kraadi. Ja lumi muudkui sulas ja sulas.


Miskit jäi siiski ka natuke järgmiseks ja ülejärgmiseks päevakski sulamiseks.

Paiseleht õitses põllul

ja sinilill metsa servas

Sarapuu õitses metsas,
kuid näsiniin veel ei õitsenud.

Aias taas mullamuttide maastikukujunduse elemendid ja mitte veel külvikõlbulik kasvuhoone.








Korjasin pealt kõik talvekatted liiliatelt ja roosidelt, muldasin roosid lahti ja põletasin prahti.

Noortele viljapuudele jäid veel kuuseokstest talvekasukad üll, sest kevadised jänksid võivad ebameeldivaid üllatusi pakkuda.

Eile oli tiheda uduvihmapäev. Täna tuule ja tormi päev. Vihma ikka ka.

Ja homme on see päev, kus ütlen: head aega, mu aed, head aega, mu taimed!

Minu kirju kevad algab.