Kolmapäev, 28. juuli 2010

Nimepäevalastest ja liiliatest ja ilmast ikka ka.

Korjasin vaarikaid. Neil on muideks täna nimepäev. Maasikatel ka.
Ilm on mõnusalt soe. +31. Varjus.
Toas on jahe. +20. Brr, külm peaagu!

Öösel oli tuleetendus. Välkude näol. Suur must pilv oli ka silmapiiril.
Tirisin äärmiselt unisena pistikuid kontaktidest välja ja lootsin vihma.
Vihma ei tulnud, nagu hommikul ärgates selgus.

Aga esmaspäeva hommikul vähemalt saime ühe kastmise jagu äikesevihma.
Hakkas sadama just ajal kui toast autosse hakkasin minema.

Kogu maantee meenutas Veneetsiat ja minu kerge autoke oli justkui üsnagi omapäi käituv gondlike selle kauni linna kanalite lainetel. Õnneks nii varahommikuti sellel maanteel liiklus praktiliselt puudub ja jaama jõudsin viperusteta.


Floksid, kurva kuju rüütlid, on tänases aias on nii sorgus lehtedega. Aga õied on ilusad ja lõhnavad.

Liiliad on ära õitsenud..
Pühapäeval aga olid veel õieehteis.


Liiliaid on mul nelja sorti. Saadud Rapla sõbrannalt ja seega ilma nimedeta. Nad on mu arust nii soliidsed ja uhked lilled, et tegin suurest lillepeenrast veidi kaugemale ekstra pisikese liiliapeenra.
Et saaksid omapäi uhkeldada. Fooniks elupuud.

Siin nad siis on, suvekirju kogumik õisi.


Leopardimustriline "Aelita". Suhteliselt vana, aga väga vastupidav ja rikkaliku õitsemisega väärtuslik sort

pikad sihvakad tolmukad

ja armsad täpid.

Kollane

ja esimesena õitsemist alustav oranž, nüüdseks juba veidi väsinud õiega.


Valge aga alustab viimasena.

Pühapäev, 25. juuli 2010

Roheline suveõhtu.



Paar kodumaist kaske ja kadakaid, punaseleheline vaher, nelja sorti sireleid, harilik metsviinapuu ja paar põõsasmaranat metsa foonil. Isegi muru veel roheline ja täitsa kõrbemata.

+26. Ritsik siristab.

Nii mõnus roheline.
Suveõhtu.

Vesiroosi kombel

sooviks täna vaid olla. Kaelani vees.


+ 27 oli kell 11.00 varjus temperatuur.

Üldiselt mulle meeldib kuum suvi ja talun kuuma päris kenasti, kuid täna hommikul olin ikka kurb küll kui silmi lahti tehes taas päikest tervitasin.

Meil ei olegi praktiliselt vihma sadanud.
Kümmekond päeva tagasi sadas natuke ja üleeile öösel niipalju, et maapind oli 1 cm sügavuselt märg. Sedagi vaid lagedal, suurema taimkatteta pinnasel.
Eilne päev oli täidetud imepeenikese uduga. Vähemalt lehtede kaudu said taimed niiskust.

Olen ju küll Vihmameest palunud, kuid ju siis teistes piirkondades on suurema mõjuga palved... :(((


Aga vesiroos avas eile oma teise õie.



Esimestest on ju ikka suur rõõm! Pole veel tavapäraseks jõudnud saada!

Reede, 23. juuli 2010

Tagasivaatavalt juulikuiseid toimetusi. Basseinilood.

Lõpuks ometi läks hästi soojaks ja mul oli isegi niipalju mahti, et 9. juulikuu päev leidis mind basseini puhastamas.

Bassein on kaetud musta kilega. Kuid koerte lemmikkohana ei olnud kilel just erilist vastupidavust. Pidevalt oli järjekordne auguke või isegi mitu tekkinud ja vesi basseinis muutus üha madalamaks ja madalamaks.

2007 aasta maikuus vahetasin vana katkise kile uue vastu ja vooderdasin basseini paekividega.
Isegi astmed improviseerisin ühte serva. (Alumisel pildil üleval paremal nurgas - kui hoolikalt vaadata.)


Suur hundivälimusega krants võib seal nüüd vabalt solberdada ja mitte miskit erilist ei juhtu.

Loomulikult meeldib talle eriti vesirooside vahelt läbi jalutada, nii et need uljalt kahte lehte laiali sõuavad. (Siinkohal tervitused Deiale, kellelt ma nad möödunud aasta augustikuus sain!)

Basseinipuhastus iseenesest toimub nii, et mees pumpab basseini tühjaks (hea soe kastmisvesi lillepeenrale) ja mina siis kraabin kogu sinna kogunenud sodi kokku (hea väetis lillepeenrasse).
Aga... aga seal põhjas elab igasuguseid ujureid ja kummalisi vee-elukaid ja mina kardan neid hirmsal kombel. Nii et niipea kui neid seal põhjas mind jõllitamas näen, nii lausa lendan basseinist välja (tiibu pole vajagi, lend on kiire ja alati ootamatu, lähikondsete suureks rõõmuks!). Seega jääb basseinipõhja kõiksuguste vee-elukate keskkond alles. Ja nad tunnevad end seal mugavalt.

Isegi üht korralikku keskmist kasvu konna kohtasin seal sel aastal.

Fauna esindajatena on seal veel teod. Järveteod vist. Mina ei teagi. Deia teab. Deia teod:D.

Taimedest on siis basseinis kahte sorti vesiroose ja vesikuusk.
Vesikuusk kasvab päris kiiresti. Rookisin teda ikka tunduvalt väiksemaks.

Basseinipuhastuse ajaks tõstsime vesiroosid vanni. Vesikuusk jäi sinnasamasse basseinipõhja laiutama.


Ja siin on siis meie esimene vesiroosiõis. 12. juulil lahti läinud.




Pildid on tehtud hommikuvalguses, siis kui vesiroos alles nupus on.
Päeval on valgust liiga palju ja ühtki normaalset pilti avatud vesiroosiõiest ei õnnestunud teha.

Teisipäev, 20. juuli 2010

Maitsetaimehooaeg.

Aed peab olema just nii suur, et tema eest hoolt kanda jõuaks.

See suvi paneb aia suuruse ja aedniku võimed proovile.
Mina ja aed kohtume vist küll harvemini kui kuuvarjutusi meie ajavööndis näha võib.
Seda just aiahoolduse mõttes.

Tööpäevade hilisõhtuti või varahommikuti ikka mõnikord leian mahti aiast läbi jalutada ja imetleda lilli, mis seal õitsevad.
Kuid pildistamiseks ei ole eriti võimalusi leidnud.
Kirjutamiseks samamoodi.
No ja mida sa kirjutadki, kui ainult üldmulje jõuad ära fikseerida.


Täna võtsin ette maitsetaimed.
Piparmünt ja vorstirohi oli viimane aeg kuivatamiseks maha lõigata.
Kummel on lootusetult ära õitsenud.
Meliss on vaata et peaaegu puitunud. Kui nüüd vanad varred melissil maha lõigata, saaks siiski tee jaoks veel piisavalt materjali uutest kasvavatest võrsetest.

Kes otsib, see leiab, ütleb vanasõna. Kuskil peaks mul üks pisike tüümianipuhmas olema.
Vanarahva tarkus kehtib siingi. Murulaugu ja talisibula puhmaste vahel, kesk vesiheina ta leidsin. Just paras ports pere tarbeks kuivatada ja värskelt kasutamisekski jäi veel osa puhmast kasvama.

Lavendlit kuivatamiseks lõigata pole ka veel hilja.

Murulaugu ja talisibula pealsed, mis värskelt kasutamata jäävad, peenestan ära ja pistan topsikutega sügavkülma. Ajal, mil rohelist oma peenralt enam ei saa, on nad tänuväärsed lisandid suppidele ja kastmetele ning salatitelegi.

Lillepeenraid ümbritsevad mõningad raudrohupuhmad on niitmata jäänud ja õitsevad. Nüüd just sobilik talviseks teeks koguda.


Hm...pime kana leiab ka tera.
Mõnikord tuleb saamatu aiapidamine kasukski.
Kui veel veidi aias ringi vaadata, ehk leiab nii mõndagi eelpoolkirjeldatutele lisaks...




21.07.10


Hapuoblikas ka muudkui mühiseb kasvada. Pistsin eile ühe hakitud lehe prooviks sügavkülma. Nüüd hommikul maitsesin. Maitseomadused on säilunud. Vahvad rohelised külmunud krõbinad talviseks kasutamiseks.


Niisiis "hamstriproua" tee- ja maitsetaimede talvevarud:

kuivamas:
tüümian
tavaline kummelimuru kummel
raudrohi
naistepuna (viimased laisavõitu õitsejad olid veel pargiäärses metsaservas)
piparmünt
vorstirohi

sügavkülmas hakitult:
mõisahärra (ehk MuhedikuHärra) küüslaugulehed
murulauk
veidi talisibulapealseid
hapuoblikas

Teisipäev, 13. juuli 2010

Palve.

Aafrikas olla need nõiad, kes vihma ei suutnud nõiduda, katlasse pistetud ja ära söödud.
Meite kandis ehk põhjamaine rahvas nii pöörane pole, ent meie küla kohale vihma nõidumisega pole keegi toime tulnud. Vihmamees pesitseb ka hoopistükkis pealinnas. Seal ikka sajab mõnikord. Isegi nii hullusti, et lausa uputab.

Minu aed aga kuivab ja kolletab.

Seakandis, kus kilest Küürselg-Sälg pesitseb, on minu köögiviljamaa. Väga nukrad lood on seal piirkonnas toimumas.
Külvid tegin mai lõpus, nagu ikka.
Aga tärkama ei olnud taimed varmad. Ei köögiviljataimed, ei umbrohutaimed. Käisin ikka uudistamas, mis toimub. Ei toimunud midagi.
Siis aga hakkas minu isiklikus elus ühtkomateist toimuma ja köögiviljamaale sain alles ca paar nädalat tagasi.

Vaatepilt oli ahastamapanev: nirud porgandi-, peedi-, kaalika- ja kurgitõusmed poolpuitunud umbrohuvarte vahel. Ja maa nii kuiv, nii kuiv!

No nii, rohenäpud!, nüüd on aeg näidata, mida suudate!

Rohisin, kastsin ja väetasin.
Väetasin, kastsin ja rohisin.


Päike kõrvetab halastamatult. Kastame, kastame, kastame.

Kurgid kosusid kenaks. Ülejäänutel kah miskit eluvaimu veel on.
Kapsas ei kosu. See-eest kapsaussid küll!


Ilmad on tõepoolest ikka väga palavad. Varjus üle 30 kraadi.



PAI VIHMAMEES, PALUN VÕLU MEIE KÜLALE VIHMA!
PAI VIHMAMEES, MEIE TAIMED VAJAVAD VIHMA!

Reede, 9. juuli 2010

Vihmaigatsus.

Ühte külla kutsuti Vihmameister, et põud lõppeks.
Enne seda Vihmameistrit oli külas käinud 5 erinevat nõida ja maagi, kes kõik lubasid vihma esile kutsuda.
Küll nad võimlesid ja nõidusid, tegid erinevaid grimasse, tantsisid ja lõid trummi, aga tulemust ei olnud.
Kogu küla oli jahmunud, et kuidas vihm ikka sellise suure pingutuse peale välja ei ilmunud.
Viimases hädas kutsuti külla Vihmameister, kes elas sügavas metsas ning kelle saavutustest ei olnud keegi kunagi midagi kuulnud.
Ka sel korral käitus mees väga tagasihoidlikult ning liikus küla poole ilma liigse tähelepanuta.
Kogu küla ootas suure huviga, mis vägitükke see meister tegema hakkab.
Aga Vihmameister ei hakanudki tegema vägitükke.
Ta istus hoopis vaikselt pimedasse telki ning laskus sügavasse meditatsiooni.

Järgnevatel päevadel käisid üksikud külaelanikud piilumas, kas Meistriga on kõik ikka korras ning mida ta seal niimoodi vaikselt teeb.
Kuid kõik, mida elanikud nägid, oli täielikus rahus mediteeriv Vihmameister, kelle olek ja näoilme peegeldasid ainult üht - “üksolemine”.

Kolmandal päeval hakkas külas vihma sadama.
Vihmameister väljus telgist, tänas külaelanikke, tegi kummarduse päikese poole ning seadis end minekule. Enne lahkumist jõudis vaid üks külaelanik temalt möödaminnes küsida: “Kuidas Te seda tegite?”
“Ma ei teinud midagi”, vastas Vihmameister, “ma olin Vihm”, ja liikus vaikses rahus edasi.