Põud lillepeenras.

Juulikuu oli kõrvetava päikese kuu. Ei mingit vihma. Alles 29. juuli oli see päev, mil vihm aia läbi kastis. Kuid läbikuivanud maal kasvavad taimed olid ikka janus.

Augustis on nüüd olnud paar tõsiselt head vihmapäeva.

Kõige rohkem kannatasid minu lillepeenras põua all astilbed.
Mul on neid nelja sorti. Sordinimedest me ei räägi. Kahjuks. Räägime värvidest ja kõrgustest.

Madalamaid on kolm värvi: punane, roosa ja valge. Nad on mul päris mitu aastat juba aias olnud ja alati rikkalikult õitsenud.

Sellel suvel siis seesugune värvivalik:
















Pigem pujud kui astilbed. Pisikesed õied kuivasid enne kui üldse värvi jõudsid näidata.
Punaseõieline lausa pruunistus.



Siin siis sellesuvine stiilinäide astilbepõõsast. See peaks olema roosaõieline.



Lõikasin täna ära nende õisikud (no pigem hilja kui mitte kunagi! tunduvalt varem oleks pidanud seda tegelikult tegema.)

Ja olin veega lahke.














Need mõned allesjäänud üksikud rohelised lehed punasel astilbepuhmal on nüüd rõõmsalt püsti. Kuid kohutavalt kuivanud on küll terve puhmas. Kas enam taastubki?


Nii nad õnnetukesed mul on siis seal kõverpeenras reas, vasakult alates: punane, roosa ja valge. Kõige vähem taluski põuda punane.
See üksik astilbe seal teistest kaugemal on kõrge ja punane. Aga kõrgust ta sel aastal ei kasvatanud. Värvilisi õisikuid samuti mitte.

Ehk ikka kosuvad. Ja näitavad tuleval suvel õigetes värvides õisi.




Teistest lilledest, mis põuda vähem taluvad:

Rebasesabad näevad küll üsna head välja, kuid kõrgust napib, võrreldes möödunud aastatega.
Kosmosed on üsna kehvakesed ja õitsevad vähem kui tavaliselt.
Daaliate õiedki on väiksemad ja pigem kuivavad kui lõpuni õitsevad.
Murtudsüdamete põõsad on ka pigem kollakad kui rohelised.
Ning lihavate vartega kõrged balsamiinid on nagu õnnetusehunnikud. Ei mingit kõrgustesse püüdlevat õitemerega uhkeldamist. Hoiavad õige madalat profiili ja õiedki hädised ning pisikesed.


Kiviktaimla oli ühtlaselt pruun.
Peale pühapäevast sadu on ikkagi juba roheline domineerivaks värviks muutunud. Ja täna vaatasin, et kelluke on juba julgelt siniseks põõsakeseks moondunud. Õisi kuipalju! Kuid kauaks?



Aga üks hea uudis ka: umbrohi oli ka kuivanud. Hädine ja vilets, täitsa ilma elujõuta! Vot nii!

Vesiroosi kombel

sooviks täna vaid olla. Kaelani vees.


+ 27 oli kell 11.00 varjus temperatuur.

Üldiselt mulle meeldib kuum suvi ja talun kuuma päris kenasti, kuid täna hommikul olin ikka kurb küll kui silmi lahti tehes taas päikest tervitasin.

Meil ei olegi praktiliselt vihma sadanud.
Kümmekond päeva tagasi sadas natuke ja üleeile öösel niipalju, et maapind oli 1 cm sügavuselt märg. Sedagi vaid lagedal, suurema taimkatteta pinnasel.
Eilne päev oli täidetud imepeenikese uduga. Vähemalt lehtede kaudu said taimed niiskust.

Olen ju küll Vihmameest palunud, kuid ju siis teistes piirkondades on suurema mõjuga palved... :(((


Aga vesiroos avas eile oma teise õie.



Esimestest on ju ikka suur rõõm! Pole veel tavapäraseks jõudnud saada!

Palve.

Aafrikas olla need nõiad, kes vihma ei suutnud nõiduda, katlasse pistetud ja ära söödud.
Meite kandis ehk põhjamaine rahvas nii pöörane pole, ent meie küla kohale vihma nõidumisega pole keegi toime tulnud. Vihmamees pesitseb ka hoopistükkis pealinnas. Seal ikka sajab mõnikord. Isegi nii hullusti, et lausa uputab.

Minu aed aga kuivab ja kolletab.

Seakandis, kus kilest Küürselg-Sälg pesitseb, on minu köögiviljamaa. Väga nukrad lood on seal piirkonnas toimumas.
Külvid tegin mai lõpus, nagu ikka.
Aga tärkama ei olnud taimed varmad. Ei köögiviljataimed, ei umbrohutaimed. Käisin ikka uudistamas, mis toimub. Ei toimunud midagi.
Siis aga hakkas minu isiklikus elus ühtkomateist toimuma ja köögiviljamaale sain alles ca paar nädalat tagasi.

Vaatepilt oli ahastamapanev: nirud porgandi-, peedi-, kaalika- ja kurgitõusmed poolpuitunud umbrohuvarte vahel. Ja maa nii kuiv, nii kuiv!

No nii, rohenäpud!, nüüd on aeg näidata, mida suudate!

Rohisin, kastsin ja väetasin.
Väetasin, kastsin ja rohisin.


Päike kõrvetab halastamatult. Kastame, kastame, kastame.

Kurgid kosusid kenaks. Ülejäänutel kah miskit eluvaimu veel on.
Kapsas ei kosu. See-eest kapsaussid küll!


Ilmad on tõepoolest ikka väga palavad. Varjus üle 30 kraadi.



PAI VIHMAMEES, PALUN VÕLU MEIE KÜLALE VIHMA!
PAI VIHMAMEES, MEIE TAIMED VAJAVAD VIHMA!

Vihmaigatsus.

Ühte külla kutsuti Vihmameister, et põud lõppeks.
Enne seda Vihmameistrit oli külas käinud 5 erinevat nõida ja maagi, kes kõik lubasid vihma esile kutsuda.
Küll nad võimlesid ja nõidusid, tegid erinevaid grimasse, tantsisid ja lõid trummi, aga tulemust ei olnud.
Kogu küla oli jahmunud, et kuidas vihm ikka sellise suure pingutuse peale välja ei ilmunud.
Viimases hädas kutsuti külla Vihmameister, kes elas sügavas metsas ning kelle saavutustest ei olnud keegi kunagi midagi kuulnud.
Ka sel korral käitus mees väga tagasihoidlikult ning liikus küla poole ilma liigse tähelepanuta.
Kogu küla ootas suure huviga, mis vägitükke see meister tegema hakkab.
Aga Vihmameister ei hakanudki tegema vägitükke.
Ta istus hoopis vaikselt pimedasse telki ning laskus sügavasse meditatsiooni.

Järgnevatel päevadel käisid üksikud külaelanikud piilumas, kas Meistriga on kõik ikka korras ning mida ta seal niimoodi vaikselt teeb.
Kuid kõik, mida elanikud nägid, oli täielikus rahus mediteeriv Vihmameister, kelle olek ja näoilme peegeldasid ainult üht - “üksolemine”.

Kolmandal päeval hakkas külas vihma sadama.
Vihmameister väljus telgist, tänas külaelanikke, tegi kummarduse päikese poole ning seadis end minekule. Enne lahkumist jõudis vaid üks külaelanik temalt möödaminnes küsida: “Kuidas Te seda tegite?”
“Ma ei teinud midagi”, vastas Vihmameister, “ma olin Vihm”, ja liikus vaikses rahus edasi.