Pühapäev, 29. august 2010

Tulbisibulad.

Turulaua taha oli ilmunud üks noor mees. Müüs tulbisibulaid. Seitse tulbipildikest, seitse sildikest lühikirjeldusega, ilma tulbinimedeta ja seitse kilekotikest tulbisibulatega. A`4.- EEK-u.

Viskasin pilgu peale.
Päris huvitavad.

Aga: ei-ei, ei osta! Kuhu ma nad panen? Ma ju ometi ei kaeva enam kõverpeenart laiemaks!

Käin muudkui päevast päeva tulbisibulatega lauast mööda.
Ei osta! Ainult pilgu viskan peale. Ilusad tulbid.


Eile võtsin sularaha välja. Oli plaanis kingad osta.
Juhtumisi sattusin tulbilaua juurde.
No vaatan veel. Ilusad tulbid.

Ei, ei osta. Tulpe ei osta.
Ostan süüa perele.

Tagasi kingi ostma minnes sattusin tulbisibulalauast mööduma. Seisatasin. Vaatasin.
No ühe sordi võiks ju osta. Mis sest, et sordinimedeta. Aga ilusad ju.
No ostan. Ühest sordist paar sibulat.
Ee-ee-ee...teisest ka paar sibulat.
Ja kolmandast.
Neljas on ka põnev.
Ja viies. Ja kuues.
Olgu, seitsmenda jätan ostmata seekord.

Palun noormehel nendele kirjeldused juurde panna.
Saangi kuus kotikest. Igas paar tulbisibulat ja paberike lühiiseloomustusega ning...sordinimedega!!!!


Googeldasin pildid välja.



Fancy-Frills`iga katsetasin: sain erinevaid variante.





Bell Song

Pretty_Woman

Arma

Upstar

Valery-Gergiev





Ei-ei! Kõverpeenart laiemaks ei kaeva!
Panen nad esialgul lillepottidesse.
Kevadel mõtlen, mis edasi saab.


Aga kus ja kuidas neid ületalve parim hoida oleks?


Ah-jaa! Kingad unustasin ostmata.

Neljapäev, 26. august 2010

Justkui Tallinna linn

on aed.
Mitte kunagi ei saa valmis.

Mõtled küll, et äh, aitab juba! Kes seda kõike hooldada viitsib-jõuab ja nagu ei ole aegagi eriti millegi uue jaoks ja las ta jääda nii nagu on!


Puukoole ja kaubanduskeskusi mul tõepoolest sel suvel külastada ei õnnestunud ajanappuse tõttu. Aga siis tuli aiablogijate kokkusaamine ja rohevahetus ja....


...ja nii see kõverpeenar jälle ca ruutmeetri suuremaks saigi.

Alles kevadel tõotasin, et aitab, suurust tal parasjagu! Kuid ungari iiris tuli potist peenrasse istutada ja selle käigus paraku oli tarvidus peenra kurvid ikka ühtlaseks saada ja nii ta läks...


Roomav lumemari on juba varem kohale istutatud ja ta näib oma asukohaga igati rahul olevat.

Teised taimed ja roosid on alles istutuspottides ja ootavad oma õiget asukohta.

Aga aia kohal on suured sügisesed pilvekuhilad.







Ilm on augustilõpu-sügisene. Päikesepaisteline. Tuuline.
Kell pool kuus õhtul +18 varjus. Soe ju tegelikult.

Pühapäev, 22. august 2010

Täitsa iseseisvad lilled.

Ise külvavad end, ise kasvavad ja muudkui õitsevad.
Üldiselt minu püüded astritaimi ette kasvatada lähevad enamasti untsu. No ei idane seemned. Mõni väga üksik harv kord kõigi aastakümnete jooksul on juhtunud, et saan neid ette kasvatatud.
Aga isekülvi juhtub hoopis tihedamini.

Sel aastal on isemajandamisega madal sort hakkama saanud.



Nii nagu nad kevadel tärkasid, nii ma nad ka jätsin kõverpeenra otsa peale.












1.septembri lilled on astrid mu jaoks.
Ikka sai lapsed kooli saadetud, astripundid peos.

Sel aastal aga võivad nad rahumeeli peenrale õitsema jääda. Esimene aasta, kus keegi kooli ei lähe.
Isegi veidi nukker. Ei mingit kooliasjadega sebimist.















Sügis lihtsalt tuleb. Oma igaaastast rada.
Keskpäevasedki varjud on juba pikad. Ja päike ei soojenda enam nii kuumalt.
Kuidagi ootamatult saabus jahe aeg.

Pühapäev, 15. august 2010

Kasvuhoones sumisevad herilased.


See tähendab vaid üht: viinamarjad on koristusküpsed!





Viinapuupõõsas on mul kohutav džungel. Ma ei oska teda pügada.
Kevadel kui lehti veel polnud, tegin armutult juuksuritööd. Tulemuseks sellel aastal poole väiksem saak. Ja nüüd on jälle kohutavalt palju uusi noori võrseid kasvanud.
Mida ma küll nendega tegema pean?


Sort peaks olema "Zilga".
Kuna ta kasvab klaaskasvuhoones, valmivad ka viljad alati enne septembrikuud.

Reede, 13. august 2010

Põud lillepeenras.

Juulikuu oli kõrvetava päikese kuu. Ei mingit vihma. Alles 29. juuli oli see päev, mil vihm aia läbi kastis. Kuid läbikuivanud maal kasvavad taimed olid ikka janus.

Augustis on nüüd olnud paar tõsiselt head vihmapäeva.

Kõige rohkem kannatasid minu lillepeenras põua all astilbed.
Mul on neid nelja sorti. Sordinimedest me ei räägi. Kahjuks. Räägime värvidest ja kõrgustest.

Madalamaid on kolm värvi: punane, roosa ja valge. Nad on mul päris mitu aastat juba aias olnud ja alati rikkalikult õitsenud.

Sellel suvel siis seesugune värvivalik:
















Pigem pujud kui astilbed. Pisikesed õied kuivasid enne kui üldse värvi jõudsid näidata.
Punaseõieline lausa pruunistus.



Siin siis sellesuvine stiilinäide astilbepõõsast. See peaks olema roosaõieline.



Lõikasin täna ära nende õisikud (no pigem hilja kui mitte kunagi! tunduvalt varem oleks pidanud seda tegelikult tegema.)

Ja olin veega lahke.














Need mõned allesjäänud üksikud rohelised lehed punasel astilbepuhmal on nüüd rõõmsalt püsti. Kuid kohutavalt kuivanud on küll terve puhmas. Kas enam taastubki?


Nii nad õnnetukesed mul on siis seal kõverpeenras reas, vasakult alates: punane, roosa ja valge. Kõige vähem taluski põuda punane.
See üksik astilbe seal teistest kaugemal on kõrge ja punane. Aga kõrgust ta sel aastal ei kasvatanud. Värvilisi õisikuid samuti mitte.

Ehk ikka kosuvad. Ja näitavad tuleval suvel õigetes värvides õisi.




Teistest lilledest, mis põuda vähem taluvad:

Rebasesabad näevad küll üsna head välja, kuid kõrgust napib, võrreldes möödunud aastatega.
Kosmosed on üsna kehvakesed ja õitsevad vähem kui tavaliselt.
Daaliate õiedki on väiksemad ja pigem kuivavad kui lõpuni õitsevad.
Murtudsüdamete põõsad on ka pigem kollakad kui rohelised.
Ning lihavate vartega kõrged balsamiinid on nagu õnnetusehunnikud. Ei mingit kõrgustesse püüdlevat õitemerega uhkeldamist. Hoiavad õige madalat profiili ja õiedki hädised ning pisikesed.


Kiviktaimla oli ühtlaselt pruun.
Peale pühapäevast sadu on ikkagi juba roheline domineerivaks värviks muutunud. Ja täna vaatasin, et kelluke on juba julgelt siniseks põõsakeseks moondunud. Õisi kuipalju! Kuid kauaks?



Aga üks hea uudis ka: umbrohi oli ka kuivanud. Hädine ja vilets, täitsa ilma elujõuta! Vot nii!

Neljapäev, 12. august 2010

Hommikune vihmasabin vesirooside ja teoga.

Ärkasin öösel vihmavalingu peale. Kumas läbi lahtise akna tuppa. Puhas rõõm aiale. Mulle ikka ka!

Hommik kostitas üksikute vihmasabinatega.

Roosad vesiroosid olid õitsema hakanud. Lustisid vihmapiiskadega võidu. Ning üks tigu jalutas sealsamas paekivi peal madalas vees.








Pealelõunases päikeses aga mängisid hoopis teised värvitoonid. Heledamad.















Ning tigu oli end vesiroosilehtede vahele sättinud. Hoopis tuhmim ta koda. Hommikusega võrreldamatu!

Esmaspäev, 9. august 2010

Hubane, sümpaatne ja armas aed.

Need kolm sõna tulid esimestena meelele, iseloomustamaks aeda, kus toimus meie sellesuvine aiablogijate kokkusaamine.

Meie võõrustaja Thela blogi püsilugejana võisin juba arvata, et midagi tõeliselt huvitavat on meid ees ootamas.
Kuid pildid blogis suudavad siiski vaid tühise osa aia võlust lugejani tuua.
Aia tõelist omapära ja hingust saab tabada vaid kohal viibides.


Hästi vahva koht oli bassein koos terrassiga. Seal on mõnus istuda päeval ja eriti hubane kindlasti õhtuses küünlavalguses.









Üldjuhul mulle eriti kujud aias ei meeldi, kuid siin olid nad küll igaüks leidnud sobiva ja õige koha. Ja nüüd peaks küll ütlema, et kujud aias mulle täitsa meeldivad...














Eriline lemmik muidugi Aiahaldjas.





Mereäärse küla koduna kummardus merele.










Ja kivid, kivid, kivid...









Kaared aias on mu meelest hästi head ja huvitavad aiakujunduselemendid.












Liigirikas on see aed. Nii mõndagi taime kohtasin esmakordselt...









Kohe näha, et perenaisel on kunstnikusilma ja kunstnikukätt. Seltskondki sai proovida, kuidas on paverpoliga meisterdada kujusid või vaase.








Nohjah, uudishimu ajas mind isegi tuppa, Thela taastatud hingega asju imetlema!



Oli tõsiselt kahju nii kiiresti sellest imelisest aiast ja toredast seltskonnast lahkuda, kuid isegi see lühike sealveedetud aeg oli elamusterohke.


Tänud Thelale ja Lepatriinule!
Vaprad naised olete!

Reede, 6. august 2010

Ajab üle.

Kastekann ajab veidi üle.









Veidi on vist küll tagasihoidlikult öeldud.
Lausa voolab ju!