Mandžuuria araaliale tulid sel aastal külalised. Kutsumata ja üldse mitte toredad külalised. Minu silmale nähtamatud. Tõmbasid araalia lehed krimpsu, nii et see vaeseke loobus juba suve keskel oma uhkest suurest lehestikust. Vaatasin raagus puud ja midagi asjalikku ei osanud ka peale hakata. Ainuke võimalus oli loota, et ehk elab selle jama üle ja järgmisel kevadel ikka lehtib.
Täna hommikul vaatan aknast välja ja näen rähni araalial asjatamas. Täitsa hoolega toksis. See saab ju aga tähendada vaid üht: puuke on kuivanud. Olin kurb. Nii kurb.
Rähn lendas varsti minema. Mina läksin uudistama, et kui suure augu puusse toksis.
Ei olnud auku. Oli tühjaks toksitud männikäbi!
Need sulelised ja karvased on me aia kka päris omaks võtnud. Toimetavad justkui päris oma kodus. Tegelikult tore ka ju! Teevad aia(i)elu põnevamaks!
Pildid 141015