Ja näpud? Mis neil veel viga on? Näpuotsad nii sügelevad. Kohe päris hullusti on hakanud sügelema!
Peaks vist silmad lahti tegema ja ärkama.
Tere hommikust, kaunis päev!
On 6.märts. Imeilus pühapäev. Päike soojendab mõnusalt.
Talv on möödas.
Seljataha on jäänud Monika ja Scarlet. Veel palju nimetuid tuiske, tuisukesi ja tormikesi. Sulapäevi ja kanget külma.
Oli tõeline talv. Lund ja möllu. Libedust ja hangesid.
Aiablogi ja aed magasid talveund. Mina kogusin jaksu uueks kevadhooajaks.
Käisin Egiptimaal suve nautimas ja Lapimaal tõeliselt põhjamaist talve uudistamas. Jõulud ja aastavahetuse veetsin haigevoodikeses ning nii ta läks. Kuni ühe kauni märtsialguse pühapäevahommikuni, mil minus taas midagi aiandushuvilisele olulist ärkas.
Õues on ikka veel hanged. Kuid soe päike joonistab lumele põnevaid varje ja aed juba tasapisi ärkab. Küll silmale nähtamatult, kuid siiski!




Minu sügelevad näpud võtsid ette esimese kevadkülvi.
Tomatid ja paprika.

Natuke elu humoorikat külge ka.
Balti jaama turult ostsin mullakoti. Kotti tassides kirusin oma tobedat kommet kõike linnast kaasa osta, et kodus saaks kohe tegutsema asuda.
Rongis kodu poole loksudes taipasin, et istikutemulda segatakse ju ka minu kodukandis. Mehe töökoha naaberfirmas. Sadakond meetrit vahet. Võinuks ju sealt osta.
Kodus vaatan mullakotti.
Jaa-jaa! Linnast saab ikka kobedama mulla! Mis sest, et kodukandis pakitud.
Ikkagi intelligentne muld. Pealinna näinud ja puha!

