Kevad!

Täna kell 21.24 algab astronoomiline kevad. Ja päris kevad ka! Viis päeva tagasi sai tehtud eelmine postitus, siis oli ikka veel täitsa palju lund. Täna avaneb aga hoopis rõõmsam vaatepilt.

Sooja oli 8 kraadi, pilvealune, päikest ei näidatud. Maa oli nii sula, et kannatas marjapõõsaste ümbrusi juba läbi kaevata. Korrastasin ka vaarikad ja tikripõõsad. Sõstrapõõsad olid juba kunagi varem lõigatud. Kogusin kokku peenardel talvekatteks olnud kuuseoksad. Riisuda veel ei kannatanud, natuke liiga märg, kuid ehk juba homme...

Kuldne suvi saab olema, ennustas selle aasta esimene liblikas.

Pildid 200323

PS Talv on viisakas, võtab kevade puhta rüüga vastu, kell seitse õhtul hakkas vihma sadama.

Ilmataadi aprillinaljad

jõulukuused

võtaks esimese? või tagumise?

esimene õitsev põõsas minu aias on forsüütia

aga miks ta õied sel aastal valged on?

muidu iseenesest ju uhke õielaadung

lumikellukesed!

maskeerunud :(

oi, üks rõõmus värvilaik!

ei ole lill?

ei

on lapsukeste liivakast

veel veidi värve!

lahjad

ja kõrgel

aga taamal paistab päike...

2-3. aprill 2012

Õieilu hooaeg algab

Pealtnäha puha värsked kollase priimula õienupud. Kuid ju nad ikka pikast soojast sügisest on jäänud ja väga viksilt talvitunud.

Lumikellukestega on nii ja naa. Topeltõielised pesitsevad seal, kus lumi kiiremini sulab ja on seetõttu varasemad õienäitajad.
Lihtõielised aga peavad vaeva nägema ja lumest läbi rassima.




Märtsikellukestega on ainult nii.

Aga minu arust nad ongi kaunimad kui juba kogu maa on lumevaba ja siis täisõites on.

Pildid tehtud 28.märts 2012

Kevad aknalaual

Kuigi õues on valdavas osas veel tuhmid ja porikarva toonid, siis aknalauad haljendavad rõõmsalt.











Mitut liiki lilletaimehakatised: pildil kõrge ja madal tagetes, kuid veel on daaliad, zinnia (väga kehvasti tõusid), levkoi, astrid, limoonium (väga vana seeme, kuid superhea idanevusega) päevalill, baklaZaan, paprika ja tomatitaimed.












Kurgikasvatuse lood on arenenud sedapidi, et Djumovotshka (vasakpoolne) 3-st seemnest tärkasid soojas 2 ja hiljem aknalaual juba ka kolmas.
Zozulja (parempoolne) 3-st seemnest tärkasid 2.
Piltidel on taimed 15 päeva peale külvi.











Libelle kolmele seemnele lisaks tärkas mingil ajal ka neljas taimeke. Tänahommikuse seisuga lisaks veel kaks. Nii e 6 8-st.
Pildil Libelle taimede vanus 23 päeva alates külvist.


Eks ta lõppkokkuvõttes vist üks vindumine ole.
Mõtlen, et järgmisel hooajal katsun kurgikülvid teha varakult (jaanuaris?, detsembris?) ja siis ka lisavalgustust kasutada.
Siin on mõttekoht. Tehniliste nippide üle mõtisklemiseks.

Kevad aias.

Sinised krookused õitsevad täies hiilguses.Juba mõnedki päevad.

Lumi on praktiliselt läinud. Vaid talvel õues lumele ruumitegemise kokkuveetud lumemägede põhjad on sulamise lõpujärgus. Ja aias paar laiku jahedamates aiaosades.











Lumikellukesed, kes varakult õitsema said, hakkavad lõpetama. Uued tulevad lume alt. Jahedamates kohtades.
Lombil jääd ikka jätkub.




Mutid ja hiired on lume all pidu pannud. Mikromaastik aias on mitmekesine. Orud, mäed, kuivad jõesängid, mäeahelikud...Pargiroosid, mõned noored okaspuud, tikrid-sõstrad ja osa lehtpõõsaid on talvise muldamise osaliseks saanud. Hiired, ma arvan.
Ja et pilt ikka täielik oleks, lisab kutsa oma panuse. Kraater kraatri järel tekib aeda puude ja põsaste alla. Hiirtejaht!
Talvine lumi on murdnud oksi. Päris hoolikalt. Vanadel mägimändidel ja noortel põõsastel.
Aga nii see aedniku elu on.
Kevadel loeme talvekahjusid. Veidike halame, võtama rahakoti näppu või silkame tuttava juurde ja taas rõõmustame end uute aiaasukatega.


Õue on juba kuiv ja puhtaks riisutud. Aiaosa peab oma järge ootama.

Kevadekuulutajad, üht- ja teistmoodi tegelased

Täna hommikul mõlkus meeles Lillekasvataja nõuanne. Nii tegingi. Jõin hommikukohvi ja saatsin mehe naabrusesse istikumulla järgi.
Seega õnnestus taas üle pika aja aiandusalase tegevuse järgi sügelevaid näppe rahustada.
Pikeerisin väga väljakasvanud tomatitaimi ja istutasin mõned toalilled ümber.
Tomatitaimede pikeerimist olekski tegelikult õigem nimetada ümberistutamiseks. Taimekesed on paari pärislehe faasis ja juurestik kenasti välja arenenud.
8 kurgiseemet (Libelle, muud polnud kodus) puistasin ka potti. Aknalauale. Et näis, kuidas idanevad ja tärkavad.

Kui ma seal aknalaual kõhutasin ja ümberistutatud (pikeeritud) tomatitaimi imetlesin, läks pilk iseenesest ja loomulikult ka aeda kondama.
See, mis ma seal nägin, ajas kiiresti mind ennastki õue.

Uudiseid nii- ja naamoodi.

Kõigepealt nentisin rõõmuga, et kevad tuleb-tuleb-tuleb!, ei ta tulemata jää!
Kuigi praegu on see kõikse ebameeldivam aeg, sest igasugust sodi sulab välja ja on libe ja märg ja jäine jne, on siiski suur heameel väljasulanud terrassimüürist ja kiviktaimlast ja kõrgpeenras asuvast kivikuhilast,







sest kivikuhila otsas elab meie vapiloom. Praegu magab ta küll veel talveund, kenasti kortsus ja kuiv, mugavalt kivile toetudes. Valge kohev lumetekk küll pealt läinud, kuid ju temaga enam midagi halba ei juhtu. Loodan vähemalt.









Mis sa seal passid?, uurib Kutt Kassilt.
Aah, vaatan niisama, kuidas kevad tuleb ja... ja miks kolme õunapuu tüved on alt teistmoodi kui teistel ja....








...ja nii ongi. Kevadekuulutajad jänesed!!!!!!! Mida te tegite!? Kas kõht siis nii tühi kohe, et sel aastal kõlbas ka vanemate puude koor hamba alla pista!?
Suislepp on kõige enam kannatada saanud. Siis Tartu roosõun ja Krügeri tuviõun. Viimane võib ehk isegi veel ellu jääda. Tartu roosil on ka koorevaba ring peal.
Mees määris nad nüüd tavotiga (peenemas keeles solidooliga) kokku. Peletab jänesed eemale ja säästab puud kuivamast (kui on veel miskit säästa)

2.bp.blogspot.com/-QRlWRXxdKic/TYopfxIecJI/AAAAAAAAA2g/Q_OY3B0uuEE/s1600/P3239221.JPG">








Igatahes väga ebameeldiv üllatus. Ja kollase omajuurse ploomi üks haru pole lumekoormat kanda jõudnud.

Tere kevadhommikust!

Miski nagu kõditab silmalauge. Valgust nagu oleks rohkem. Midagi eredat kumab läbi kinniste laugude otse silmadesse.
Ja näpud? Mis neil veel viga on? Näpuotsad nii sügelevad. Kohe päris hullusti on hakanud sügelema!
Peaks vist silmad lahti tegema ja ärkama.

Tere hommikust, kaunis päev!

On 6.märts. Imeilus pühapäev. Päike soojendab mõnusalt.
Talv on möödas.
Seljataha on jäänud Monika ja Scarlet. Veel palju nimetuid tuiske, tuisukesi ja tormikesi. Sulapäevi ja kanget külma.
Oli tõeline talv. Lund ja möllu. Libedust ja hangesid.
Aiablogi ja aed magasid talveund. Mina kogusin jaksu uueks kevadhooajaks.
Käisin Egiptimaal suve nautimas ja Lapimaal tõeliselt põhjamaist talve uudistamas. Jõulud ja aastavahetuse veetsin haigevoodikeses ning nii ta läks. Kuni ühe kauni märtsialguse pühapäevahommikuni, mil minus taas midagi aiandushuvilisele olulist ärkas.


Õues on ikka veel hanged. Kuid soe päike joonistab lumele põnevaid varje ja aed juba tasapisi ärkab. Küll silmale nähtamatult, kuid siiski!













Minu sügelevad näpud võtsid ette esimese kevadkülvi.
Tomatid ja paprika.




Natuke elu humoorikat külge ka.
Balti jaama turult ostsin mullakoti. Kotti tassides kirusin oma tobedat kommet kõike linnast kaasa osta, et kodus saaks kohe tegutsema asuda.
Rongis kodu poole loksudes taipasin, et istikutemulda segatakse ju ka minu kodukandis. Mehe töökoha naaberfirmas. Sadakond meetrit vahet. Võinuks ju sealt osta.
Kodus vaatan mullakotti.
Jaa-jaa! Linnast saab ikka kobedama mulla! Mis sest, et kodukandis pakitud.
Ikkagi intelligentne muld. Pealinna näinud ja puha!

Vaade lehtlale.

13.05.10

Kõverpeenra arengulugu.

Neljapäevases hommikuvalguses:

laiemas otsas domineerivad lillad värvid ja priimulad

kitsamas otsas kollased nartsissid ja sinised kobarhüatsindid.



Balsamiin on tõsine tegija: viis taime külvasid peenra tihedalt täis. Nüüd kaevan noori taimi justkui haljasväetist lilledele peenrasse.

Selle kevade trend: ülesküntud uudismaa.

Õuepealne oli eilseks täiesti kuivanud. Tänu äraveetud lumele saime juba 8.aprillil õue puhtaks riisuda.





Liivakasti ja lehtla ümbruses valitses ülesküntud uudismaa. Mutid ja hiired hakkasid juba sügisel sealpoolkanis tembutama.


Aga aed! Oh sa helde aeg! See oli hullem kui aedniku õudusunenägu! Kogu aia territooriumil sulas rõõmsalt lume alt välja minikaevikute ja mäekeste maastik.
Kas muttidel-hiirtel tõesti vaenlasi pole!?
On-on! Mina olen ja kogu mu pere on! Kuid võitlus on ebavõrdne...
Millega ja kuidas siin ikka võidelda. Reha kätte ja mullahunnikud laiali rehitseda.

Kõverpeenar?
Lillepeenra nime ta küll ei vääri. Sürr maastik vaid.
Sügisel lõikasin kuivanud taimevarred ära ja jätsin nad peenrale katteks. Teadmisega, et kevadel korjan kokku.
Aga ei korja ühti. Ka kogu lillepeenar on täis mutimullahunnikuid. Ja siis said kanad veel lahti ja seal kus hunnikut pole, on sügav auk. Ja lillevarte sodi seal vahel ja sees ja mulla all ja mulla peal...ja lillesibulad ja noored tulbilehehakatised katki kraabitud jne. Ühesõnaga, tõeline kompott sellest, mis ta olla ei tohiks!

Silusin ja tasandasin ja toppisin lillesibulaid mulda tagasi jne. Sain küll pildi veidi ilusamaks, kuid siiski ikka veel piisavalt sürr ja kole väljanägemine on peenral.

Siit siis tulevasteks sügisteks õpetuseks: ei jäta äralõigatud lillevarsi peenrale.




Täna õhtuks on vaid väga madalateks vajunud kokkukuhjatud lumehunnikud veel alles.
Ja roheline jume tekkis murule tänase päevaga!


Rooside talvitumine: enam-vähem kõigil on lootust elule.
Kuid Caramella on olnud muttide lemmikpeopaik. Kogu roosi ümbrus on ümbritsetud mullahunnikutega ja istik ise istus õhus, kõige suurema hunniku otsas. Niisugusena ta lume alt välja sulaski. Rohelist ei paista kübetki...


Lume all olnud põõsad, mis lumesulamise käigus vägagi kummalistes asendites olid, on kenasti püsti tõusnud. Mõned oksad-varred on küll erinevatel põõsastel veidi rohkem või vähem murdunud, kuid ei midagi katastroofilist!


Vaadates nüüd taimede kõrgute järgi, pidi lumi ikka tõeliselt sügav olema. Meeter ja enamgi!


Õitsevad lillad krookused, lumikellukesed ja märtsikellukesed avasid eile oma õied.


Ah jaa, viinamarja pügasin 7. aprillil. Pool taimest sai küll ära rapitud. Ja kasvuhoone kaevasin samal päeval ära.