Kolme inimese maitsmismeeled ütlesid, et punase sarapuu pähklid on maitsvamad kui metsapähklid.
Ma ei mäleta, millal ja millisest puukoolist oma punaselehelise sarapuu ostsin. Arhiiv on ka hetkel saladuslikult kadunud.
Kuid mäletan, et puukoolitädi rääkis, et tema punaselehelised sarapuud on lihtsalt pähklikülvid. Õnneasi, kas tärkab punaseleheline või on tavalise sarapuuga tolmelnud.
Hmmm, head asja võiks ju aias rohkem olla? Ja katsetamine meeldib ka.
Valisin 10 punaselehelist sarapuupähklit ja panin potti. Surusin natuke mulla sisse ikka ka. Potti just seepärast, et oleks kaitstud muttide ja hiirte rünnaku eest.
Mõeldes sellele, et millisesse keskkonda pähkel kukub, korjasin sarapuu alt lehti ja kõdu ning asetasin pähklitele peale.
Poti kaevasin peenrasse. Jätsin veidi kõrgemalt serva välja. Et pealtpoolt ei saaks närilised rünnata.
Kõige lõpuks katsin kuuseokstega. Ikka kaitseks näriliste eest.
Kuuseokste peale veits mulda. Et tuul neid minema ei puhuks.
Tunnistan ausalt üles, et pole mul aimupoegagi, kuidas ja kui kaua aega võtab, et pähklist sarapuupojuke välja tuleks.
Eks näis, millega eksperiment lõpeb.
