September 2017

September on tavaliselt saagikoristuskuu. Ja rohimise kuu. Ja köögiviljamaa tulevaks kevadeks ettevalmistamise kuu.

Selle aasta september lasi küll saagid koristada, kuid peenrad jäid rohimata ja köögiviljamaagi läbi kaevamata. Sest september oli suure hulga vihma kuu. Vaid mõni sajuvaba päev juhtus olema.

Aga üht-teist sai siiski ette võetud. Viimased uustulnukad leidsid oma pesa, auväärsed põllutöömasinad said pargiserva paigutatud, turbaaed sai pisikese alguse ja väravapeenara ümberkorraldused algasid ka.

Paaril päeval olen isegi pildistanud. 

11.september

endine risupesa metsaservas
on muutumas hapualaks.
tasa ja targu...

Veel on väravapeenar oma muutumiseelses olekus

12.september oli juhtumisi üks suhteliselt kuiv päev. Katsetasin oma elu esimese nutika kaamerat ja tänu sellele on aiast isegi mõni pilt olemas.

Aga jah, septembris oli mu jaoks siiski rohkelt päikest ikka ka. Sel ajal kui kodumail sadada ladistas, veetsin kauni päikselise nädala Sitsiilias.

Udune sügishommik

September astub pikkade sammude ja uduhommikutega oktoobrisse. Päevad on enamasti ilusad päikselised. Jätkan aiahooldustöid. Kaevan välja umbrohujuurikaid ja pean plaane tulevasteks aegadeks. 

Küüslauk ja rindeline sibul on maha tipitud. Valmistan külviks ette porgandipeenraid. Ootan telefonikõnet teemal, et kaks kuud kestnud tellimistants ümber kasvuhoone on jõudnud õnneliku finaalini. 

Sügis, imeline sügis!

Pildid 260916

Septembrivaated

09.septembri udune hommikupoolik pildis

Tarkusepäeva puhul üks õieke

Colchicum agrippinum - inglise sügislill avas esimese õie.

Tema on mul selleaastase Pitcairn sibullillede ühistellimuse esimene "pääsuke". Tegelikult küll päris esimese õiepunga pistis ahne tigu nahka. Kuid õnneks tuleb ühest sibulast õisi rohkem kui üks.

Kõik tellitud sibulakesed istutasin pottidesse ja pottidega peenardesse. Sest kõik need närilised, kes maa all toimetavad, on ju sibullilledele ohuks.

Mõnusat tarkusepäeva jätku kõigile, kes kooliga seotud!

Lagodehhi pojengi seemnekuprad

Kuna lagodehhi pojeng tuli mu aeda pisikese seemikuna, mõtlesin, et peaks ka ise ta paljundamist seemnekülviga proovima.

Googeldades leidsin Räpina lehelt sellekohast head õpetust ja nii ma siis läksingi vaatama, mis olukorras on seemnekuprad. Üks kolmest oli juba veidi avanenud ja otsustasingi samal päeval nad ka külvikasti ära külvata.

Külvikasti kaevasin maasse.

110915


Nüüd siis polegi muud kui pojengilapsukesi oodata. Aasta...kaks...kolm... Ehk õnnestub!

Oluline on hoolitseda, et külv kauaks kuivaks ei jääks.

Linnulugu

Meie aed on paksult linde täis. Linavästrikud, tihased ja lehelinnud on põhitegijad. Igal varahommikul vaatan linnuteleviisorit. Akende all on kiviktaimla ja seal nad oma kordumatuid etendusi meile mängivad. Vahepeal käivad aknaplekil taldrikusoolot mängimas ning aknaklaasil saab paar trummimüksu sekka tekitada.
Kui ise aias toimetad ja lehelinnud eriti hoogu satuvad, on varitsemas teoreetiline oht, et sind pikali lennutatakse. Möödalennud on ikka väga lähedalt. Kokkupõrget õnneks siiski veel pole olnud. Ju nad kutsuvad kaasa mürama-lendama. Oh, oleks vaid tiivad! Päriselt, mitte ainult mõnikord unenäos.
Õunu oli sel aastal lausa lust korjata, ussiaukudega vaid mõni üksik. Hoolsad aiaelanikud on oma toidulaua eest hästi hoolitsenud.

Üks huvitav tähelepanek ka. Eile tuli naabrinaine külla. Jutustasime aias tükk aega ja sel ajal ei ühtki linnukest lendamas, ei ühtki piuksu linnusädinat. Peale naabrinaise lahkumist oli veel ca kümmekond minutit vaikust ja siis kees aed taas linnurahva rõõmsast melust.
Nii et on ikka vahe sees: on omainimesed ja külainimesed. Etendusi igaühele kah mängima ei hakata. Selle pead hoolsa aiatööga välja teenima.

Lehtede langemise päev

Tänahommikused tuulehood kandsid esimesi vahtralehti puudelt alla.
Ilm oli üsna sompus ja pilvine, tuul niiväga tugev polnudki. Lihtsalt lehtedel oli aeg täis tiksunud.
Minu jaoks algas seega päris sügis.

Selleaastane suvi möödus kui tempokas hoogne unenägu.
Ikka tööle-koju ja vahelduseks mõni kaareke vasakule-paremale.


Aianduse koha pealt jooksis juhe kokku. Põhjalikult.
Ekskartulipõld, mis nüüd minu haljastajasilma ja -kätt ootas, tekitas mu aiakujunduskontepstsioonis tõelise segaduse.
Sellele lisaks veel magamistoa vahetumine.

Mulle meeldib hommikuti esimene ja õhtuti viimane pilk (enne ja pärast suhet Une-Matiga) heita aeda ja näha seal seda, mis silmale naudingut pakub.
Uuest magamistoa aknast jäi vaade kuidagi kesiseks.


Nii ma siis suvi läbi vaatasin kuidas raudrohi ja võilill lillepeenraid täiendavad, sügasin aeg-ajalt nõutuna kukalt, segasin kõverpeenras õiekesi imetledes Jänku-Jusside unerahu ja üldiselt jätsin aia rahule. Näppu mullaseks eriti ei teinud.

Kuna ka sel aastal astilbeõisi nende vale asukoha tõttu ei näinud, siis viimaks otsustasin vähemalt niigi palju aia heaks teha, et astilbed päästa.
Ainuke nende jaoks sobiv koht oli...hm, magamistoa akna all.


Järgnes veel mõni nädalake nõutut kuklasügamise aega ja nüüdseks on mõte taas lahti.
Mõned ideed said täna täide viidud, mõned jäid settima ja kevadet ootama.


Kõverpeenras jätkub piisavalt värve. Meil ei ole olnud ühtki sügisest öökülma.








Kuradipuu viljakobarad on kah päris huvitavad. Ilm on paraku niru neist pildi tegemiseks. Ehk mõni teine kord.