Kiire pilguheit ja kiired kevadtööd

Käisin nädalavahetusel kodus. Vaatasin aia ja kodu üle ning sõitsin taas Soomemaa lillede juurde tagasi. Siinses kasvuhoones on uhke suvi: õitsevad võõrasemad, surfiiniad, pelargoonid jne.
Kodune kasvuhooneke oli tühi. Kui isehakanud salatitaimekesed ja tillihakatised ning uhke hapuoblikapuhmas välja arvata. Viinamari pungitas ka.
Peremees oli aknataimekasvandust hoolikalt kastnud. Isegi veidi liiga hoolikalt. Aga vähemalt ära kuivanud polnud ükski taim.
Tomatid, kasvuhoonekurgid, piprad-paprikad komandeerisin ümber kasvuhoonesse. Igaks juhuks katsin veel kattelooriga, mine neid kevadisi öid tea...
Kapsaliste külvid tegin kasvuhoonesse. Peenramaa sai jupikese porgandipeenart.

Õitsesid nartsissid, kobarhüatsindid, priimulad, karukellad, kitsekakar.

Forsüütia oli lõpetamas.

Kolme nädala pärast ehk kohtume taas: mina,aed ja kodu.

Kevadaeg on ilus aeg

Kaunis kevadaeg on käes. Lill õitseb ja lind laulab. Aiahuviline on näppupidi mullas.
Lillepeenras ja kasvuhoones, köögiviljamaal ja murupindadel.
See on see kõikse ilusam aeg.
Kased hiirekõrvus ja linnukesed basseinis suplemas.



Kasvuhoone on täitunud. Tomatitaimed ja kurgiistikud. Mõned külvid kapsaid, lilli, redist. Till ja salat külvavad end ise. Nii nagu rebasesabagi.
Igaks juhuks katsin kogu kasvuhoone peenramajanduse ka kattelooriga. Sest...kevadel on mitu palet. Täna ongi jahedam kui eelnenud päevadel. Öökülm on aga peaaegu igal ööl veel maas olnud.

Avamaal on porgandipeenrad. Petersell ja mustjuur. Kõik kenasti katteloori all.
Esimesed külvid avamaale (natuke varast porgandit, punast peeti ja naerist varaseks tarbimiseks) said tehtud juba mõned päevad tagasi. Katteloor kaitseks peal.


Õitsevad priimulad, kitsekakar, karukell, nartsissid, kobarhüatsindid...kased, forsüütia...


Oh, kaunis hetk, sa kesta veel... :D

Selle kevade trend: ülesküntud uudismaa.

Õuepealne oli eilseks täiesti kuivanud. Tänu äraveetud lumele saime juba 8.aprillil õue puhtaks riisuda.





Liivakasti ja lehtla ümbruses valitses ülesküntud uudismaa. Mutid ja hiired hakkasid juba sügisel sealpoolkanis tembutama.


Aga aed! Oh sa helde aeg! See oli hullem kui aedniku õudusunenägu! Kogu aia territooriumil sulas rõõmsalt lume alt välja minikaevikute ja mäekeste maastik.
Kas muttidel-hiirtel tõesti vaenlasi pole!?
On-on! Mina olen ja kogu mu pere on! Kuid võitlus on ebavõrdne...
Millega ja kuidas siin ikka võidelda. Reha kätte ja mullahunnikud laiali rehitseda.

Kõverpeenar?
Lillepeenra nime ta küll ei vääri. Sürr maastik vaid.
Sügisel lõikasin kuivanud taimevarred ära ja jätsin nad peenrale katteks. Teadmisega, et kevadel korjan kokku.
Aga ei korja ühti. Ka kogu lillepeenar on täis mutimullahunnikuid. Ja siis said kanad veel lahti ja seal kus hunnikut pole, on sügav auk. Ja lillevarte sodi seal vahel ja sees ja mulla all ja mulla peal...ja lillesibulad ja noored tulbilehehakatised katki kraabitud jne. Ühesõnaga, tõeline kompott sellest, mis ta olla ei tohiks!

Silusin ja tasandasin ja toppisin lillesibulaid mulda tagasi jne. Sain küll pildi veidi ilusamaks, kuid siiski ikka veel piisavalt sürr ja kole väljanägemine on peenral.

Siit siis tulevasteks sügisteks õpetuseks: ei jäta äralõigatud lillevarsi peenrale.




Täna õhtuks on vaid väga madalateks vajunud kokkukuhjatud lumehunnikud veel alles.
Ja roheline jume tekkis murule tänase päevaga!


Rooside talvitumine: enam-vähem kõigil on lootust elule.
Kuid Caramella on olnud muttide lemmikpeopaik. Kogu roosi ümbrus on ümbritsetud mullahunnikutega ja istik ise istus õhus, kõige suurema hunniku otsas. Niisugusena ta lume alt välja sulaski. Rohelist ei paista kübetki...


Lume all olnud põõsad, mis lumesulamise käigus vägagi kummalistes asendites olid, on kenasti püsti tõusnud. Mõned oksad-varred on küll erinevatel põõsastel veidi rohkem või vähem murdunud, kuid ei midagi katastroofilist!


Vaadates nüüd taimede kõrgute järgi, pidi lumi ikka tõeliselt sügav olema. Meeter ja enamgi!


Õitsevad lillad krookused, lumikellukesed ja märtsikellukesed avasid eile oma õied.


Ah jaa, viinamarja pügasin 7. aprillil. Pool taimest sai küll ära rapitud. Ja kasvuhoone kaevasin samal päeval ära.

Kasvuhoone on mul alati tõeline džungel.

Tomatid, kõrvits, till, salat, türgi uba, hapuoblikas, kurgirohi, paprika, saialill, rebasesaba, tagetes, viinamari...
Loetelu ei ole täielik.

Pildile on jäänud ka väike aednik Eliise.

Tegin täna aias kerge päeva:

panin maha sibulad,
rohisin kasvuhoone,
istutasin õue lillede istikud: astrid, paar zinniat, tagetesed.
tagetesed õitsevad uhkelt.
ammu juba õitsesid tegelikult, kuid lihtsalt ei riskinud öökülmaohtu kartes õue istutada.

Kordese roosidki said oma püsikohale õue.
Lichtköningen Lucia oli seal juba mõned päevad varem. päris normaalselt on vastu pidanud.
Felicitas on küll kõige väiksemate pungadega, kuid ehk kohanebki paremini.


rõõm, rõõm: eile hommikul sadas ja täna õhtul tibutas veidi.
vähe küll, kuid ikka enam kui eimiskitki!


aitäh Muhedikule!
käin ta blogis lilli tuvastamas.
mälu hakkab õnneks isegi tasapisi taastuma.

Märtsipäike.

särav märtsipäike paneb lausa iseenesest näpud seemneid mulda siputama.
kuigi vist veits vara, kuid siiski, ehk õnnestub nad juba suurte taimedena peenrasse istutada. nii katsetuseks külvasin pisi-pisikesed seemnekogused:

madal mungalill Alaska
madal peiulill Bonita
madal aedaster, segu
madal pruudisõlg, segu Lilliput
vanikkuljus
aedaster, segu Unicum

ning asetasin nad traditsiooniliselt ahju otsa idanema.



juba pikeerimisküpseks saanud tomati ja paprikataimekesed leidsid oma vahekasvukoha enne kasvuhoonesse istutamist.


siinkohal võrdlus paprikaseemnete idanevuse kohta: vasakpoolses potis on otse paprikast enne külvi võetud seemnetest tärganud taimed ja parempoolses poest ostetud seemnepakikesest külvatud

peaks mainima, et vist ikka mingi vahe on...




tomatitaimedel on juba natuke pärislehekesti olemas, seega viimane aeg pikeerimiseks. 10 taimekest, igaüks sai oma poti.


kuna kevadel saavad aknalauad traditsiooniliselt "ülerahvastatud", otsustasin paprikataimed ühte anumasse paigutada.
anum on põhjaauguta, seega vooderdasin põhja kividega, et natukegi oleks kastmise käigus tekkival liigveel kogunemiskohta.


ja siin nad siis on, kõik koos ühise perena.

näib küll, et veidi tihedalt, kuid olen arvestanud sellega, et mõned taimed ehk vähesema elujõuga juhtuvad olema.


aga see ei ole veel kõik...



õues oli nii ilus olla, et otsustasin isegi kasvuhoones askeldada.



siin ta siis on, ootevalmina.
tavaliselt väetan kevadel kanasõnnikuga, kaevan läbi ja kui lund veel juhtub olema, loobin lume kastmisveeks sulama.
ja nüüd enam ei liiguta midagi rohkemat. ootan vaid, kunas hakkavad kasvama isekülvi teel leviv salat, till ning lilledest rebasesabad ja ehk veel midagi.


aga see pussakas seal kasvuhoone lõpus on viinamari. mulle näib, et ta tahaks saada mingit harvenduslõikust, kuid kuidas seda teha? eitea, ei tea...
viljapuid oskan küll lõigata, kuid viinamarja mitte.
teab ehk keegi nõuga abiks olla?