Pühapäev, 29. juuni 2008

Pargililled.

Homme on plaanis kolimine. koer Kutt (emane, muuseas! me läheme alati loomadele nimepanekuga alt) kolib oma koduga senisest asukohast valmiva garaaži otsa.

Minu aiapidamise jaoks tähendas see, et väli, kuhu ma ca 3 aasta jooksul lilli olen istutanud, jääb enamasti koera jooksumaaks.
Kuhu küll need lilled sealt viia?


Hommikul ärgates on esimene pilk aknale. Kuidas ilm?

Siis tõustes pilk õuele.
Niisugune vaade avaneb praegusel aastaajal.
Seal tagapool, niitmata rohuga plats on pargiala. Üht-teist seal juba kasvab, noorukesed puud. Kastan, maarjakased, tavalised kased, haab, mänd, mingi vaher (veel määramata), tavaline vaher, metsõunapuu...

Siin pargialal, eespool, võiksid need 3 lillepõõsast küll olla, vanade taluaedade lilled.




mõeldud, tehtud! naabriteks veel määramata vaher, metsõunapuu, kastan ja tagapool maarjakased.




oranž rõõmus liilialaik. särab kenasti magamistoa aknast vaadates. veidi küll istutamisest räsitud.




see on punaste õitega. ma nime ei tea. peaks praegu juba õitsema, kuid ta eelmine kasvukoht oli pisut liiga varjuline ning see ei sobinud talle. loitev tulinelk



ja see on valgete õitega, mis vanades taluaedades enamasti aiaäärtes kasvas. niisugusesed sasitud õied on tal, veidi lillaka varjundiga.




arvan, et see praegune ümberistutamine neid väga ei kahjusta. muld oli märg ja üsna varsti peale istutamist tuli tugev vihm neid kastma.
igatahes loodan neid juba järgmisel aastal usinalt õitsemas näha!

Laupäev, 28. juuni 2008

Pojeng (Paeonia)

kui miskit on pahasti, tuleb uurida, miks pahasti. hajameelne paneb spikri ette ja püüab reegleid järgida.

ja nii neid spikreid muudkui tuleb, nagu Vändrast saelaudu!

‘Inspecteur Lavergne’


on ca 30 liigiga rohttaimede, pikaealiste püsikute või heitlehiste poolpõõsaste (puispojengid) perekond pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonnast,
mis looduslikult kasvavad niitudel, võsastikes, kaljudevahelistes orgudes Euroopast Ida-Aasiani ja Põhja-Ameerika lääneosas.

Ta on suvel õitsev lill, mille väärtuseks on täielik külmakindlus, pikaealisus, ja vähenõudlikkus, ilus ning kauasäiliv lehestik, puhmiku kõrgus, õie suurus ja ilu, õievormide ja –värvuste mitmekesisus, pikk õitseaeg ning hea säilivus lõikelillena.

Pojenge võib kasvatada vabakujulise rühmana või üksiktaimedena.

Kasvukohaks sobib parajalt niiske, viljaka pinnasega päikeseline kuni poolvarjuline tuulte eest kaitstud paik.

Muld peab olema sügavalt haritud.

Kasvukoht tuleks valida arvestusega, et pojeng peaks jääma samale kohale paljudeks aastateks.

Parim istutusaeg on aprilli lõpp, maikuu.

Pikkadel põuaperioodidel tuleb taime regulaarselt kasta.

Enamik täidisõielisi pojenge vajab toestamist.
Paljundatakse juurepuhma jagamise teel.
Seemnetega saab paljundada liike, mitte sorte.
Parimad istikud saab 3 – 4 aastaste taimede jagamisel.
Taimedevaheliseks kauguseks üksteisest jäetakse 80 – 100 cm.

Pojenge ei tohi istutada liiga sügavale, siis õitsevad nad vähe.

Varte ja juurte üleminekukoht peab jääma 2 – 5 cm mullapinnast madalamale.

Pärast ümberistutamist ei pruugi pojeng isegi kuni 2 – 3 aastat õitseda, sest on halb kohaneja kasvutingimuste muutumise suhtes.

Punane tamm (Quercus rubra)

Põhja-Ameerika päritoluga punane tamm kasvab kodumaal kuni 24 m kõrguseks, jämedatüveliseks laia võraga puuks.
Meil kasvades ta nii suuri mõõtmeid ei saavuta.
Lehed on väga suured, teravalt hõlmiste servadega, sügisel värvuvad punaseks.
Meil külmakindla, väga kauni ning suhteliselt kiirekasvulise puuna on punane tamm üks ihaldatumaid pargipuid.

Must kuusk Picea mariana






Kasvab Põhja - Ameerika taigavööndis koos kanada e. valge kuusega ja lehisega

Enamasti 10- 15 m kõrgune, võra on kitsas, koonusjas-kuhikjas, sageli pisut ebakorrapärane.
Oksad peened, võrdlemisi korrapärastes männastes, algul horisontaalsed, vanemas eas rippuvad.
Okkad tumerohelised kuni sinakasrohelised, peeneimad kuuskede seas, väga tihedalt, pikkus kuni 0,6- 1,5 cm.

Täiesti külmakindel, kannab rikkalikult käbisid.
Käbid valminult tumevioletjaspruunid, peaaegu mustad.

Valgusnõudlik, mulla suhtes leplik, kuid vajab parasniisket- niisket kasvukohta.
Vanematel puudel vajuvad alumised oksad vastu maad ja võtavad juured alla. Nii tekivad puudekogumikud. Sobib kasutada hekina turbase mullaga niiskes kohas.

Asustab sagedasti turbasamblaseid, liigniiskeid alasid.

Olulisemad sordid mustal kuusel on aeglasekasvulised tuulepesadest saadud väike mütsakas "Echiniformis", suurekasvuline põõsas "Beissneri" ja mõnus ümar mütsakas "Doumettii" - kõik sinkjashallide okastega. Päris pisike on hallikate okastega "Nana" ja üsna valgete okastega on "Argenteovariegata". Viimast põletab päike väga kergesti.



Echiniformis


Nana

Luua dendropark

Vist ongi elus nii seatud, et kui midagi olulist ette võtad, hakkab info iseeneset kätte jooksma.

Pargi teemal kõigepealt Kultaranta ja allpool slaidid Luua dendropargist, kust koduteel täiesti impulsiivselt läbi sai põigatud.




Piltidele jäid kaunid vaated okaspuudega.
Oluliseks pidasingi siinkohal vaateid. Liigid ja sordid tulevad edaspidise töö käigus.

Neljapäev, 26. juuni 2008

Beebid.

Lõuna- Eesti reisilt sai natuke beebisid kaasa toodud.

õhtu on juba ja varjud pikad, pole eriti hästi õnnestunud pildid, kuid meelespeaks endale siiski sobivad!

musta kuuse kaheaastane beebi


kolmekesi, musta kuuse beebid


kaks punaste tammede beebit ja eugenia enelas


tondipea, kasvab 25 cm kõrgeks, öeldi nii vähemalt!



Valgete rooside juurde istutasin valge pojengi juurika (peremees oli pealsed maha niitnud),
kase alla hosta, suurelehelise, valge servaga.

Kasvuhoone täienes nelja õel üle jäänud piprataimega.


Beebid istutasin lillepeenrasse esialgul. Nad on tulevased pargipuud, -põõsad!
Üks must kuusk on ladvata, vaatame, kuidas edasi toimib!

Pühapäev, 22. juuni 2008

Kuidas ma peaksin oma aias jorjeneid kasvatama.

See on Barbarossa

Daalia (Dahlia) on külmaõrnade püsikute perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast,
u. 15 - 20 erinevat liiki looduslikult levinud peamiselt Mehhikos ja Guatemaalas.

Indiaanlased on daaliate muguljuurikaid kasutanud toiduks.

Lilled on oma nime saanud 18. saj. elanud rootsi taimeteadlase Andreas Dahli järgi. Neid on nimetatud ka georgiinideks Berliinis töötanud botaaniku Johann Gottlieb Georgini järgi.

Meie vanaemad kutsusid daaliaid sageli jorjeniteks.

Aeddaaliast (D.cultorum) on iluaianduse tarbeks aretatud üle 10000 sordi.
Õisiku ehituse järgi jaotatakse daaliad liht-, pooltäidis- ja täidisõisikulisteks.
Keelõite kuju järgi liigitatakse täidisõisikulised pompoon-, kera-, kaktus-, poolkaktus-, dekoratiiv- ja hiigeldekoratiivdaaliateks.
Tuntakse veel minjoon-, anemoon-, kollerett-, liht- ja nümfoiddaaliaid.

Daaliad sobivad kasvatamiseks aias, peenras, pottides, kastides, seinade ja plankude ääres, samuti on nad suurepärased lõikelilledena.
Nende värvivalik on väga lai.
Daaliad on aastakümneid kaunistanud meie koduaedu ja lummanud oma uhke hoiakuga lillesõpru.

Kasvukoha valikul tuleks silmas pidada, et daalia on külmaõrn, mistõttu sobib talle päikeseline, hiliste kevadiste ning varajaste sügiseste öökülmade eest kaitstud tuulevarjuline kasvupaik.
Kõrgemakasvuliste sortide puhmad vajavad toestamist.
Mullatüübi suhtes pole daalia nõudlik.

Daalia juurmugulate puhkeperiood lõpeb tavaliselt märtsi algul. Siis tuuakse nad hoidlast välja ja asetatakse valguse kätte. Kui sügisel jäid juurmugulad jagamata, tehakse seda kevadel. Jagamisel jäetakse istikule üks või mitu juurmugulat. Kõige tähtsam on, et istikul oleks üks või enam elujõulist punga. Daaliaistikul asuvad pungad varre ja juurmugula ühinemise kohal. Juurmugula suurus ei tähenda veel tema headust. Just suured juurmugulad võivad olla seest tühjad ja sisaldada vähe varuaineid. Ühest keskmisest puhmast võib saada 3 - 5 istikut.
Jagamata jäetud puhmik annab liiga palju varsi ega kasvata häid õisi. Seepärast on daaliat soovitav jagada ka sel juhul, kui paljundada ei soovitagi.
Kui juurmugulad on säilitamisel või poeletil seismisega liiga ära kuivanud ja kortsu tõmbunud, võib neid enne mulda panemist u. 10 tundi leiges vees leotada.

Parim muguljuurikate istutusaeg ettekasvatamise eesmärgil on aprill - mai. Taimepotid võib välja viia, või siis taimed istutada kasvukohale alles pärast kevadisi halla öid, sest daaliad on külmakartlikud. Seetõttu ei ole otse kasvukohale istutamine mõttekas enne maikuu lõppu.
Kui külm juhtubki taime maapealse osa ära võtma, siis ei tasu veel meelt heita, istiku pungadest kasvavad tavaliselt uued võrsed.

Õitsemine lükkub aga selle aja võrra edasi, mis kulub taimel uute võrsete kasvatamiseks.

Mulla tüübi suhtes ei ole daalia nõudlik, küll aga meeldib talle parajalt niiske, viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega päikeseline, kuid tuulte eest varjatud kasvukoht.
Mulla liigne lämmastiku sisaldus vähendab õitsemist. Ph peaks olema vähemalt 6. Daaliale meeldib ka kui mulda sageli kobestada ja kasta.
Kuivaperioodidel vajab daalia heaks õitsemiseks igapäevast kastmist. Parem on kasta pihustatud veega, et puhmad üleni märguksid. Sel juhul joodab taim end ka lehtede kaudu. Kastmisvesi peaks olema õuesoe, eriti lehtedele piserdatav.
Suve lõpupoole kastetakse vähem.

Soovides rohkem õisikuid, tuleks taime kärpida, jättes võsudest alles 2 ... 4 tugevamat.
Õitsenud õisikud on soovitav kõrvaldada ettevaatlikult lõigates. Vanade õite kõrvaldamine mõjub hästi mitte üksnes taime välimusele vaid ka uute pungade tekkimisele.
Daalia õitseb tavaliselt juulist kuni sügiseste öökülmadeni.

Soovides kasutada daaliat lõikelillena, tuleks arvestada sellega, et õienupud ei taha vaasis hästi avaneda. Seepärast on parem valida vaasi täielikult avanenud õitega varsi. Parim aeg lõikeõite võtmiseks on vara hommikul või õhtul.

Sügise saabudes oleks hea enne daaliate muguljuurte väljakaevamist lasta öökülmal taime maapealset osa näpistada - see annab talle teate, et aeg on asuda puhkama.

Pärast öökülma muutuvad taime lehed mustjaks, õievarred vajuvad longu ega jõua õit enam püsti hoida.

Mõned kasvatajad soovitavad muguljuurte väljakaevamisel jätta neile 20 ... 30 cm pikkused varretüükad ja asetada 1 - 2 nädalaks varjulisse, kuid hästi ventileeritud kohta kuivama. Öökülm ei tohiks sinna ligi pääseda. Pärast kuivamist pannakse muguljuured hoiuruumi 3 ... 10°C, mõnedel andmetel 9 ... 12° C juurde.

Meie laseme pärast väljakaevamist muguljuurtel ca 2 nädalat kuivada koos ümbritseva mullaga.
Enne talvekorterisse panekut puhastame muguljuured mullast ning seejärel laome kasti kergelt niiske steriilse turba sisse. Hoiutemperatuur talve jooksul jääb vahemikku 3 - 6°C. Ruum on pime. Niiskust niipalju, et betoonlaele ei teki kondensaati.

Enne hoiustamist on soovitav muguljuured markeerida - s.t. varustada nimesiltidega, millel on näidatud sordinimi, õite värvus ja taime kõrgus. Sügisel võib sildistamine tunduda tüütu, kuid kevadeks on seevastu pahatihti ununenud kus millised juurikad lebavad.

On kasvatajaid, kes hoiavad daaliate muguljuuri üle talve ilma mullata.
Mõned jälle pesevad juured puhtaks ning vahatavad, et vältida närtsimist.

Talvepuhkuse ajal ei tohiks juurikad kortsu tõmbuda. Liiga soojas ja kuivas ruumis võib nii juhtuda. Liigniiskuses aga hakkab juure- ja varreosadel arenema mädanik. Seega oleks mõistlik muguljuurte seisundit talve jooksul aeg - ajalt kontrollida.

Kevade saabudes istutame daaliate juurikad värskesse mulda ja tsükkel hakkab otsast peale.
Istutustiheduseks on paras 4 ... 6 taime ruutmeetrile.
Väikeseõielised sordid vajavad vähem kasvuruumi, kui keskmised ja suureõielised. Ülemäära tiheda istutuse korral õitsevad taimed vähem.

Väetamiseks võib kasutada vähese lämmastikusisaldusega täisväetise segusid, mida peaks andma 100 ruutmeetri kohta 4 - 5 kg.
Väga ettevaatlik tuleks olla üleväetamise suhtes, kui kasutatakse orgaanilist väetist, kuna tavaliselt puudub võimalus selles täpselt määrata lämmastiku sisaldust.

Daaliat peetakse vanaemade aegseks lilleks. Seda päris õigustatult, sest oli ta ju meie vanavanemate maakodu aias keisrikroonide, flokside ja pojengide kõrval üks tähtsamaid kaunitare.
Meie vanaemade aegadel jagati tuttavatele ja naabritele, või siis vahetati jorjenijuurikaid kevadeti.
Toas ettekasvatatud jorjenitele tehti lillepeenrasse süvend, mille põhja pandi lehmasõnnikut ja peale mulda, misjärel istutati noored taimed kasvukohale ja kasteti.
Vanarahva tarkuse kohaselt hoidvat lehmasõnnik ära taimede nakatumist seenhaigustesse.

Kui oli karta öökülma, siis põletati suitsukatte saamiseks aias kuivatatud lehmasõnnikut. Suitsukate aitas hoida ära või leevendada taimedel külmakahjustusi. - mõistagi - mitte ainult jorjenitel, tihti päästeti ka viljapuude ja marjapõõsaste õied sel moel.

Daaliad kasvasid aasta - aastalt uhkemaks.

Tänapäeval saab daaliate muguljuurikaid osta aia- ja kodupoodidest, samuti turult ja laatadelt. Pakutav kaup pärineb valdavalt Hollandist, kuid mõnes poes võib kohata ka päris korralikku Läti päritoluga daaliate muguljuurte valikut.
Daaliate ostmisel pole oluline arvestada, kas nad on eelnevalt kasvanud Lätis, Hollandis või Eestis, sest talveks tuleb juurikad nii või teisiti välja kaevata, ning külmumiskindlalt keldris hoiustada.
Tähelepanu tuleks pöörata hoopiski juurikate kvaliteedile, nende hetkeseisundile ja hinnale.


SUVEDAALIA (D.cultorum ja D.variabilis) on sortide rühm, mida kasvatatakse seemnetest üheaastaste taimedena.
Ka neil kasvavad sügiseks muguljuurikad, kuid neid säilitades ja järgmisel aastal kasvatades ei pruugi nad sama efektsed ja sama kõrgusega kasvada (enamasti on kõrgemad).
Seemned tuleks külvata märtsis aprillis potti või kasvuhoonesse kasti. Idanevad 15-20° juures 7-15 päeva. kasvukohale võib istutada pärast öökülmade ohu möödumist vahekaugusega 30cm x 30cm.

Teooria

Kuna olen sundolukorrana kodunt kaugel töö külge naelutatud, siis oma aia heaks saan vaid ajukäärdude vahel igasuguseid mõtteid ja ideid keerutada.

Vaatan teiste huvitavaid aiablogisid, mõned pildid salvestan ka oma blogisse ja siis muudkui arutlen kõige targemaga, see on iseendaga,

küll pargi teemadel

ja seoses garaaži valmimisega tuleb hostad ümber asustada

ja siis veel soovin juba aastaid omale daaliapeenart, kuid ajapuudusel pole julgenud selle rajamist ette võtta, sest kurb oleks kui juurikad külm omale saab!
Ja kuidagi ei suuda aias nendele sobivat kohta leida.
Huvitav, kuidas nad poolvarjus kasvaksid?


Hostadega olen niikaugel, et 3 liiki on alles jäänud, teised on miskipärast lahkunud parematele jahimaadele kui nüüd indiaani kõnepruuki kasutada. Minnes uusi hankima on vähemalt sobiv kasvukoht nende jaoks välja vaadatud.
näide hostapeenrast

väga vahva idee: laud või istumiskoht või hoopis lamamislavats?, ratastel!

miks mitte kuhugi aiasügavustesse kõrb ja oaas?

Neljapäev, 19. juuni 2008

Kaminad

Johtuvalt tulevikuplaanidest ehitada kamin tuppa ja teine õue, püüdsin reisil olles pildi peale ka mõned kaminad.



sädemete väljahüppamist takistab võrk

selle kamina suits ei läinud mitte lõõri, vaid hajus niisama suvaliselt ja vabalt kupli alt laiali

ei tea, kas see kamin kunagi üldse tuld on tunda saanud?


kamina kolde põhi

minu uudishimu on äraarvamatu ning see avas isegi selle kamina ukse.
ukse taga oli kivimüür.

kamina kõrval uhke mirt.

Mõningaid fotoobjektiivi ette jäänud floora esindajaid

Ma ei tea, mis lahti oli, kuid sellel reisil olin eriliselt agar pildistaja.
Justkui kinnisest puurist väljapääsenud looduslapsuke!


hästi palju kannasid kasvatasid nad sealkandis peenardel

roosa

kollase kanna õis

olen küll üsnagi palju reisinud, kuid kollast kannat kohtasin esmakordselt Naantalis, mereäärses pargis

pikk peenratäis kollaseid kannasid

kas see on mingi kipslill?







külalillepoes kohatud väga omapärase värviga: lillakassinine (kannike?). kuid kahjuks fotol hoopis teised värid.

nii suurt mirti pole ma veel varem kohanud kui selles külamajas, Turu piirkonnas.

Turu vanalinna pargis kohatud leinavorm. kas jalakas? või miski muuu?

ööbimiskohas kasvav põneva figuuriga hõbekuusk

suur viirpuu, mis kasvas meie ööbimiskohas

ta on täidisõieline viirpuu

lillal rodol kaunid hallikad lehed

sealtkandi rahva lemmikud: rodod ja jalgrattad

rodosid oli tõeliselt rohkesti. võiks võrrelda meie sirelite levikuga.

lihtsatest lilledest kaunis grupp

tuhanded gerberapotid Turu Toomkiriku ees ootasid 8.juunit, et saada rahvale laiali jagatud.



Turu linna turul on rohkesti uhkeid lillemüügilette, kust prouad neid siis kümnete kaupa suurtesse kottidesse asetatult kodukaunistuseks ostavad.