Paras moment oli ette võtta kõrgpeenra rohimine. Lilli on mul siin ainult paar liiki kiviktaimla sortimendist ja siis veel isehakanud saialillepuhmas ning mede vapiloom Opuntia.
Kivimüüris on kuklased (arvatavasti arukuklased, looduskaitsealused) omale kohase elupaiga leidnud. Askeldavad suvi läbi seal ja mind ligi ei lase.
Praeguseks on nad peitu pugenud ja otsisin umbrohu keskelt lilled üles. Midagi kultuurtaimedest seal ikka veel säilinud on. Laiguti küll, kuid siiski.
Opuntia aga maitseb kellelegi. Kevadeti mingil hetkel on ühtäkki lõbus elu täis Opuntiakõrvake auguliseks söödud. Siis viskab ta end pikali ja kasvatab uue kõrvakese. Üheainsa.
Ja nii see lugu meil kordub. Aastast aastasse.
