Kuklaste kodu

Sain ka lõpuks ometi taas aeda müttama.

Paras moment oli ette võtta kõrgpeenra rohimine. Lilli on mul siin ainult paar liiki kiviktaimla sortimendist ja siis veel isehakanud saialillepuhmas ning mede vapiloom Opuntia.

Kivimüüris on kuklased (arvatavasti arukuklased, looduskaitsealused) omale kohase elupaiga leidnud. Askeldavad suvi läbi seal ja mind ligi ei lase.
Praeguseks on nad peitu pugenud ja otsisin umbrohu keskelt lilled üles. Midagi kultuurtaimedest seal ikka veel säilinud on. Laiguti küll, kuid siiski.











Opuntia aga maitseb kellelegi. Kevadeti mingil hetkel on ühtäkki lõbus elu täis Opuntiakõrvake auguliseks söödud. Siis viskab ta end pikali ja kasvatab uue kõrvakese. Üheainsa.
Ja nii see lugu meil kordub. Aastast aastasse.

Kevadekuulutajad, üht- ja teistmoodi tegelased

Täna hommikul mõlkus meeles Lillekasvataja nõuanne. Nii tegingi. Jõin hommikukohvi ja saatsin mehe naabrusesse istikumulla järgi.
Seega õnnestus taas üle pika aja aiandusalase tegevuse järgi sügelevaid näppe rahustada.
Pikeerisin väga väljakasvanud tomatitaimi ja istutasin mõned toalilled ümber.
Tomatitaimede pikeerimist olekski tegelikult õigem nimetada ümberistutamiseks. Taimekesed on paari pärislehe faasis ja juurestik kenasti välja arenenud.
8 kurgiseemet (Libelle, muud polnud kodus) puistasin ka potti. Aknalauale. Et näis, kuidas idanevad ja tärkavad.

Kui ma seal aknalaual kõhutasin ja ümberistutatud (pikeeritud) tomatitaimi imetlesin, läks pilk iseenesest ja loomulikult ka aeda kondama.
See, mis ma seal nägin, ajas kiiresti mind ennastki õue.

Uudiseid nii- ja naamoodi.

Kõigepealt nentisin rõõmuga, et kevad tuleb-tuleb-tuleb!, ei ta tulemata jää!
Kuigi praegu on see kõikse ebameeldivam aeg, sest igasugust sodi sulab välja ja on libe ja märg ja jäine jne, on siiski suur heameel väljasulanud terrassimüürist ja kiviktaimlast ja kõrgpeenras asuvast kivikuhilast,







sest kivikuhila otsas elab meie vapiloom. Praegu magab ta küll veel talveund, kenasti kortsus ja kuiv, mugavalt kivile toetudes. Valge kohev lumetekk küll pealt läinud, kuid ju temaga enam midagi halba ei juhtu. Loodan vähemalt.









Mis sa seal passid?, uurib Kutt Kassilt.
Aah, vaatan niisama, kuidas kevad tuleb ja... ja miks kolme õunapuu tüved on alt teistmoodi kui teistel ja....








...ja nii ongi. Kevadekuulutajad jänesed!!!!!!! Mida te tegite!? Kas kõht siis nii tühi kohe, et sel aastal kõlbas ka vanemate puude koor hamba alla pista!?
Suislepp on kõige enam kannatada saanud. Siis Tartu roosõun ja Krügeri tuviõun. Viimane võib ehk isegi veel ellu jääda. Tartu roosil on ka koorevaba ring peal.
Mees määris nad nüüd tavotiga (peenemas keeles solidooliga) kokku. Peletab jänesed eemale ja säästab puud kuivamast (kui on veel miskit säästa)

2.bp.blogspot.com/-QRlWRXxdKic/TYopfxIecJI/AAAAAAAAA2g/Q_OY3B0uuEE/s1600/P3239221.JPG">








Igatahes väga ebameeldiv üllatus. Ja kollase omajuurse ploomi üks haru pole lumekoormat kanda jõudnud.

Opuntia.

Thela Opuntia laienes ka minu aeda.
Seal ta nüüd siis elab, maja lõunapoolses küljes, kõrgpeenras, kivihunniku otsas.












Pildid on tehtud 23.09.10. Sel päeval oli ta täitsa "kobe kaktus". Kuid tänaseks on juba üsna kortsus. Kas see tähendab, et külmad ilmad on lähedal?