Jõulud ja aastavahetus.

jõulud möödas ja vaata et hakkavad ununemagi.
täna juba aasta viimane päev. jääb vaid nentida, et üha kiiremini ja kiiremini eluaastate lisandudes päevad kaovad.

minu selle aasta jõuluaeg ja aastavahetuski meenutab vägisi August Alle "Eesti pastoraali": ... puru veel suus, pead võtma märsi, perenaine ei oodata kärsi...
õhtul hilja saan koju ja varahommikul jälle tööle.

jõululaupäev oli siiski vaba ja see kujunes traditsioonipäraselt.
hommikupoolik perekeskne, siis paar-kolm seadekest kalmudele vaja teha ning surnuaialkäik. mehe vanaema, vanaisa, äia haudadel. ja armas sõbranna, juba teist aastat puhkab seal. ning tädi Roosi. tädi Roosi oli üksik naine, kes peale sõda jäi ämma-äia majja korterisse ning temast sai tõeline pere liige. oma elu lõpuni elaski ta ämma-äia juures ja oli alati peresündmustes osaline. justkui päris vanaema.

jõuluõhtu oli seekord naabrite, mehe venna pere juures.
ka seegi on juba üsna pikk traditsioon: jõululõuna või jõuluõhtu, kuidas kunagi käib ringiratast: ämm, meie või mehe venna pere on järgemööda kostitajateks. tõsi küll, ämm on jäänud juba üsna viletsaks ja viimastel aastatel jagavad ta lapsed siis omavahel korraldamiskordi.

ning kui jõuluõhtult koju jõuame, leiame kuuse alt kingikoti ning algab peresisene õhtu.

sel aastal jäi mu õhtu lühikeseks, sest "... puru veel suus..." jne.


kuid üllatus, üllatus!
sel aastal ei pidanud ma mitte jõulupärga ja vanikut välisukse kõrvale ise tegema.
poiss oli täiesti huvitatud ja seekord siis õuekaunistused temalt.






pildid on tehtud 29.dets. oli mõnusalt külm ja loodus härmas.
järgmist päeva ilmestas traditsiooniline sula.


LUSTILIST AASTAVAHETUST JA KAUNIST UUT AASTAT!

Seaded näitusele.

See oli augusti lõpus, kui muuseumist helistati ja pakuti välja võimalus teha mõned jõulutööd Ehalill Halliste jõuluaegse juubelinäituse jaoks.
Põhimõtteliselt ei olnud mul selle vastu eriti midagi ja andsingi üsna kärmelt oma nõusoleku.

oktoobris/novembris olid ta vaibad üleval Kohila vallamajas ning käisin neid seal uudistamas.
ta vaibad on kaunid. rahvuslikud.
sinna sobib vaid midagi tagasihoidlikku.

jõulud on säravad, luksuslikud.
mida teha?
ei ole ju võimalik tekitada konkurentsi. vaieldamatult ennekõike vaibad ja siis alles natuke jõulutunnet seadetega lisada.

sammal.
tohutult hea materjal. nii värvilt kui olemuselt. temast annab kõike teha.

nii ma siis heietasin pikka aega mõtet, et tuleb minna sammalt koguma.
lasksin kõik ilusa aja mööda ja lumigi jõudis maha sadada.
läks õnneks!, lumi sulas just viimasel hetkel ning metsast rampraskeid vettinud samblakotte koju vedides kirusin oma laiskust.

kuid see oli alles algus...
liimipulgad, need, mida mul vaja, ei ole, ei ole! ma hakkasin kaubanduskeskustesse äärmiselt negatiivselt suhtuma... ikka paljudesse kohe.

ja kõik muud materjalid... peaaegu sama lugu.

lõpuks oli kõik vajalik olemas. isegi kips ja kivid.

ning siis täitus mu töötoa põrand kivide, kipsisegu, lillepottide, okste ja okastega, toigastega, samblaga, jne jne.
selle kõige keskel, hoides silma peal aastasel Nunnul, püüdsin siis ka ikka omaarust loominguga tegeleda.

nii need seaded valmisid: Nunnu kipsisegused näpud ja nägu, kord närib ta käbi, kord oksajuppi, siis satuvad suhu kellukesed ja kuulid ja juba on teel delikatessid: samblast väljakukkunud teod ja nälkjad!

lõbu oli piisavalt: vanaema katab kuuske samblaga ladvaosast, Nunnu leiab, et allosas ei pea teps mitte sammalt olema!


läks aeg ja energia, mis läks, tulemused on niisugused:










muuseumi siseruumi suurele lauale seade

ja ämblikuvõrk pealekleebitud nuluokstest kahelt poolt vaadeldava pärjaga aknal






ämblikuvõrguga läksin alt.
ei viitsinud minna täpselt muuseumi akna suurust uudistama.
mälu aga pettis: pidasin akent märksa suuremaks kui ta tegelikult oli.
ning põhjapoolne aken: vähene valgus ei lase ämblikuvõrgul esile tulla.

Jõuluseaded.

mõningad sel aastal tehtud seadetest:

2. advent

jõulud lähenevad.





mul ei ole küll veel mitte mingit erilist jõulutunnet.
teen küll mõningaid tellitud jõuluseadeid, kuid isegi see ei tekita pühadeootust.

-3

5.dets näitas jälle veidi talvisemat palet.
üle pika aja mõnulesin taas hommikukohviga aias jalutades ning härmapilte tehes.

hall kivimüüril


nelgiline kiviktaimlast


hall kiviktaimlast, õisik ootamas suvesooja


liivatee kui muinasjutt


värvid, värvid: lilla suu


akakapsa rüü

õhtul sadas lumi maha. õhuke küll, kuid siiski tegi maa mõnusalt valgeks!

Jõulukaktus

novembri alguses alustas jõulukaktus õieiluga.
püüdsin ta ilu jäädvustada.