Pealinnaga tutvudes põikasime sisse aianduskeskusesse.
Ega ta ei erinenudki suurt meie kaubanduskeskuste juures olevatest sellealastest müügikohtadest.
Õues tänaval uhkeldasid suured lilleriiulid krüsanteemide ja alpikannide ja ms meilegi tavapäraste õitsvate potililledega.
Kilega kaetud ning lahtise tagaseinaga poeosas ootasid ostjaid suured kogused enamasti glasuurimata savipotte, mitmesugused kujud ja seinaplaadid, lillesibulad ja potililled, potililled...
slaidil "potid, majakesed 1" vasakule jääb hallikas suur anum, kus kasvas siniseõieline armas veetaimeke (eelmise slaidishow sinine veetaim).
Mälestusmajakesed on liiklusõnnetustes hukkunud või viga saanud inimeste meenutamiseks, sugulased panevad nad õnnetuskohale ning sinna pannakse küünal ja enamasti oli lisaks veel oliiviõli- või veepudelid. Ning kunstlilled.
Kaugemasse osasse jäi lageda taeva all olev puude ja põõsate istikuteaed.
Igatahes tundus hästi mugav ja mõnus: kõik vajaliku saab kohe ühest kohast osta.
Muld? Kahjuks ei osanud tähelepanu pöörata. Ja väetised ning mürkkemikaalid? Kah ei juhtunud nägema. Võib olla oli see mu oskamatus vaatamisel, sest imetlesin neid suuri potikuhilaid ja kujusid ja lilli ja puuistikuid. Halli tünni vahtisin ka pikalt-pikalt, see sinine taim oli niiiiii ilus!
Ah, jaa, näis, et see pood oli ühe keskealise paari tööpõld ja omandus.
