Ta sulab, ta sulab, ta sulab!

Käes on kole porine-märg-libe-niiske aeg. Lumesulamisaeg.

Õue pealt sai lumi jälle aeda hunnikutesse veetud, et õue kiiremini kuivaks.

Aga seda, mis lume all põõsastega juhtunud on, on suhteliselt kurb vaadata.
Murdunud roosipõõsas.

Kihiline tort ehk tegelikus elus väike mandlipuu.

Põõsasmaran.

Puishortensia.








Kiviktaimlat on juba ohtralt välja sulanud.













Aga see on juba see osa aiast, mis silma rõõmustab.

Liivatee.

Kevad. Päästetööd. Esimesed külvid.

Kuigi tali punnib veel vastu, on siiski kevad võimu haaramas. Kalendrikevad ju nii mõnegi päeva juba kestnud! Juhhuuu!

See talv oli küll erakordselt ilus tõeliselt talvine talv, kuid lõpuks väsitas siiski ära.
Ja harjumuse jõud on suur: aeg juba sealmaal, et küll tahaks juba lumikellukesi ja märtsikellukesi imetleda! Lumeroos!? Huvitav, kas ta õitseb lume all? Teoreetiliselt küll...Praktiliselt võimatu öelda, sest lumi on veel sügav ja täpset asukohta ei oska määrata. Muidu ju lausa kaevuks...!



Sellel talvel võimutses mu üle mingi kummaline apaatia. Ma ei suutnus absoluutselt üldse oma toalillede eest hoolitseda. Muudest suuremate tööde ettevõtmisest rääkimata. Ja käsitööd ei teragi!


Nii mõndagi toalilli mul enam pole. Olla 5-6 kuud kastmata-hooldamata, sellise hoolimatuse suudavad vähesed üle elada.


Siin üks "stiilinäide".
Mul olid köögiaknal kaks orhideed. Vahelduva eduga rõõmustasid nad meid oma õitega.

Selle talve tulemus: niisugune hale räbalake. Teine on kompostihunniku jagu.

Ostsin eile orhideemulda ja täna õhtul istutasin ta ümber. Juuri praktiliselt pole, lehe laius on ca 2 cm. (HUvitav, kas lillepiinajatele karistust polegi!?)
Vaatame, kui elujõuline ta on. Kas taastub?

Istutasin kodujuustutopsi. Lillepotid on aiatööriistade kuuris lumevangis.




Esimesed külvid kah tehtud: kolme sorti tomatiseemneid ja paprikat puistas Kati mulda.

17.märts 2010 - veel on talv.

Talv looduses ja kalendritalv.
On sadanud taas lund. Kõik see loodus on valge ja sillerdav. Aga päike on kevadiselt soe. Jääpurikate kõrghooaeg on alanud.













Hing laulab juba kevadeootuse laulu.

Veidi hakkab juba väsitama talvine lumerohkus.

Lilled ja loodus.

Õues, teisel pool akent, 4 kellukaga oranži ratsuritähe taga on kõrged hanged.



Lund muudkui sajab ja sajab. Hanged on selle talve sügavamaima oleku saavutanud.
Ööd on külmad, päeval on päike juba hästi soe.

Õhtuti on teel kohutavalt paks udu. Autotuled suudavad vaid paari-kolme meetrit teest valgustada.

Kitsed on hädas, toitu kätte ei saa. Kohtun nendega teel olles tihti. Liiguvad lausa suurte karjadena.


Balsamiin on mu aknalaual õitsenud usinalt terve talve.

Sügavroosad kameeliaõied.

Londonis on õide puhkenud üks maailma kõige haruldasemaid kameeliaid.

Kahesaja aasta eest inglise aedniku John Middlemisti poolt Hiinast kaasa toodud kameeliat on maailmas väidetavalt alles vaid kaks eksemplari - üks Lääne-Londonis Chiswickis ja teine Uus-Meremaal Waitangis, vahendab Guardian.

Sügavroosade õitega kameelia kannab kunagise maaletooja auks nime «Middlemist's Red» ning on oma kodu leidnud Chiswick House'i 1813. aastal ehitatud valgusküllases talveaias.

Uudis loetud siit.

Pilt ja veel pilte siit.


NB! KEVAD POLE ENAM MÄGEDE TAGA!