Küsimuste küsimus: kui pildil paremale jäävad lõunakaared, siis kustpoolt tuul küll esimese tõsisema lume meie kanti tõi?
Tegelikult küll nädal tagasi ühel varahommikul tööle minnes oli maa koduaias kergelt valge, kuid kuna Tallinn oli sellel ja järgmistel päevadelgi puht lumeta, ongi minu jaoks esimene lumi alles täna oma õiget palet näidanud.
Kuigi maad kattev kohev lumekiht kodulinnukeste jalgu jälgides on suht sügav, siis tuulevaiksemates kohtades on sügisvärve ja lehti puudel-põõsastel veel piisavalt.
Lilledki õitsevad lumemütsikese kattevarjus. Punaselehelise sarapuu võras lipendavad viimased auklikud leheräbalad, vastukaaluks kurdlehise roosi uhkele lehekasukale.
Kolm päeva tagasi oli kaunis päikseline päev. Aias rohelust ja lehesadu, basseini õhuke jäämuster katmas.
See oli mõnus töökas päev. Lehed said riisutud, lillevarred lõigatud.
Pargirooside reale oli tuul keerutanud lehtedest multshikihi. Sinna see jäigi. Katteks puistasin veidi kompostmulda peale, et uued tuuleiilid lehti taas lendu ei keerutaks. Liiliapeenra saatus samasugune: vahtralehekiht (õhem) ja veidike kompostmulda.
Kõverpeenrasse sadanud lehed jäävad nii nagu nad seal on. See õhuke kiht kõduneb kiiresti peenras kompostiks.
Kokkuriisutud lehed vedasin aiamaale.
Abiline oli mul ka. Ja saialilled rõõmustasid silma.
Nii-nii, siin on nüüd midagi seesugust, mis mulle mu aiakujunduses suurt meelehärmi valmistab.
Kolm sirget rida viljapuid ja nendega risti looklev kõverpeenar.
Olen mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja mitte suutnud välja mõelda, mida küll seesuguse kontrasti leevendamiseks ette võtta.
Sirgetes ridades olevad pirni- ja õunapuud jäävad sinna kus nad on. Kõverpeenart ka ei tahaks teistpidi "voolama" panna.
On ehk kellelgi hea nõu välja pakkuda?
