Juuli oli palav kuu. Ilma poolest just nii palav nagu mu keha ja hing igatsesid. Vihma sadas veel vaid paaril-kolmel esimesel juulikuu päeval, ülejäänud kuul valitses meie aia kohal vihmavaba kuumus. Päris kolmekümne soojakraadini varjus meil küll välja ei vedanud. Kuumematel päevadel näitas termomeeter +29.
Veesilmavesi oli kuum kui supp ja konnad pugesid keldrisse peitu.
Aed oli kuu lõpuks küll janus, kuid mitte kõrbemas.
Juuli lõpus tabas meid suur kaseseemnesadu, mille peaaegu et tormituuled kaasa tõid. Ja juulikuu viimasel päeval saime lõpuks ometi vihma.
Võrgutama pidin hoolikalt. Jänes pugib mõnuga noori puid ja kapsaid ja punapeeti. Linnud teevad hetkega marjapõõsad ja maasikamaa tühjaks.
Võrgutamine oli ka ainus aiatöö juulikuus, sest kuum oli juuli ka igasuguste suhtluste ja ürituste ja ettevõtmiste poolest. Nii kuum, et aia jaoks lihtsalt ei jäänud aega ja energiat. Isegi pildistamiseks mitte.
Kristallkuulike näitab, et alates augusti teisest dekaadist kohtume aiaga taas mulle soovipäraselt, tehes seega mu hingele pai.
