Jaanipäeva eel tegime automatka Lõuna-Eestisse, minu lapsepõlvemaale. Sõitsime mööda kiira-käära-keerutavat kruusateed Luhamaalt tagasi Võru suunas ja ning tegime tee äärde jääva Pältre lühterkuuse juures peatuse.
Suur ja võimas kuusk, mille uhkust ja suursugusust fotod absoluutselt üldse edasi anda ei suuda.
Omamoodi võlu on lisaks kuusele endale ka veel nõukogudeaegne teeviit ja loodusmälestise märgistus kuuse juures.
Praeguseks on tal osad harud murdunud, kuid
Eelise lehelt võib lugeda, et loodusmälestise alla on ta võetud 9-harulise, 3,3 m-se ümbermõõduga, 25 m kõrguse puuna.
Alumine pilt on samuti Eelise lehelt.
Looduskaitse alla on ta võetud aastal 1966 ENSV Min. Nõuk. Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsuse juhataja käskkirjaga. (
link)
Soovitan soojalt, et kellel sinnapoolekanti sõitu, põigake vaatama.
Tallinn - Luhamaa maanteel, ca 7-10 km-t peale Vastseliinat. Põhimaantee ääres on ka loodusmälestise viit. Üles leida on kerge.
Loodushuvilise jaoks mõnus elamus.
Panen siia veel lisaks tutvustuse
eestigiidi kodulehelt:
Pältre lühterkuusk kasvab Misso vallas Pältre küla lähedal Pältre-Viitka tee ääres. 1998. a. oli puu kõrgus 25 m ja tüve ümbermõõt 80 cm kõrguselt, kõige peenemast kohast enne harunemist, 340 cm. Kuuse tüvi hakkab harunema 170 cm kõrguselt.
Maantee poolt üle niidu metsa veerel kasvavat kuuske vaadates paistab terve kuusetukk. Tegelikult on see üks puu, millel kokku 11 latva. Altpoolt meenutab puu oma rohkete jämedate ülespoole kaarduvate okstega pigem fantaasiapuud kui meile tuttavat kuuske. Sellist hariliku kuuse vormi nimetavad dendroloogid lühterkuuseks. Puu sarnaneb hiiglasliku küünlajala ehk lühtriga.
Ülespoole kaarduvate harudega küünlajalg on maailma kultuuriloos tuntud sümbol. See kristluses ja judaismis tuntud juutide küünlajalg sümboliseeris kunagi arvatavasti maailmapuud, mille harud tähendasid päikest, kuud ja planeete.
Pältre lühterkuusk pole ainus omataoline Eestis. Nende puude kummalise kuju kohta on rahvahulgas palju seletusi. Sagedamini olen kuulnud, kuidas kuuske kord noorena on vigastatud. Näiteks nüüd hävinud Vihterpalu lühterkuuse kohta Harjumaal on jutustatud, et puu ladva olevat kunagi ammu murdnud mööduvad pulmalised.
Ehk mõnel puhul võibki olla põhjuseks ladva vigastus, kuid enamik meie lühterkuuski on tekkinud siiski looduslikul teel, kuuse enda kasvu omapära tõttu. Pältre kuusk on Eesti lühterkuuskedest võimsaim.
Puu kohta käivatest rahvajuttudest üks on kirjas 2000. a. ilmunud Kristi Kingo ja Mari Seeba raamatus "Võrumaa looduskaitseobjektid". Selles kõneldakse, et kuuse alt olevat keegi ükskord leidnud palju raha. Rahva olevat sinna kunagi ammu matnud kiviraidurid, kes teel olles kuuse alla öömajale jäänud. Hommikul ärgates näinud nad, et üks nende seast on öösel surnud. See mees olnud poissmees ja tal polnud sugulasi. Seepärast matnud seltsilised ta raha Pältre kuuse alla.
Hendrik Relve. Põlispuud. Tln., 2003
