Mis siis tehtud. Aias.
Majaesised peenrad, kahelillepeenar ja astilbepeenar on saanud oma täistaimestuse. Tõsi küll, astilbepeenrast on kindlalt puudu üks madal valge. Tean isegi, kes ta peaks olema: White Sprite. Ja noh, kui nüüd aus olla ja väga tahta, siis paar-kolm uut huvitavat sorti mahuks veel. Aga see polegi enam nii oluline. Üleüldse nn siseõue peenardega olen rahul, nad on saanud sellisteks nagu kujutlusvõime lubas. Kui nüüd astilbepeenra majaäärne kivimultš veel juurde lisada.
Suur valulaps kõverpeenar sai ka läbi kaevatud, umbrohi (naat, orashein, noored vahtraseemikud jms jama) selleks hooajaks kõrvaldatud. Osaliselt isegi kivimultši kasutatud. Ja mis põhiline, kividega ääristatud, sest tal oli ju omadus täiesti kontrollimatult paisuda. Nüüd peaks ta suurus kontrolli all olema. Kuid tühjavõitu on ta veel, kuigi ka sel hooajal sai täiendust, jääb siiski uute lillede istutusrõõme veel ka tulevasse hooaega.
Kiviktaimla on lage väli. Enamikust umbrohust olen lahti saanud, väike poolelus naadisaareke veel häirib silma. Kõik see, kes seal kasvama peab, saab ehk järgmisel hooajal ka kasvama.
Kõrreliste grupike sai seltsilisteks hoopis maasikvaarika ja mesimuraka. Aitäh, Milda! Multši said nad ka. Saepurumultši.
Kahe madala elupuu ja sparglisaareke said kooremultši.
Park on saanud täiendust uute puude näol. Enamasti kaskede liigid.
Köögiviljamaa vahetab asukohta. Endise koha jätan mõneks aastaks lehekõdu jms seltsi mullaviljakust juurde hankima. Uus ala on valmis kaevatud.
Möödunud aasta septembris üleliigsetest marjapõõsastest ja kõrgetest kirsipuudest, kust ise nagunii saaki ei saanud, puhtaks raadatud aia kagupoolne nurk sai lisaks möödunud aastal istutatutele veel uusi ilupuid ja -põõsaid. Mltšimist ka alustasin.
Need olid siis põhilised ettevõtmised. Muud nipet-näpet veel lisaks.
Nii mõndagi plaanitust jäi tegemata, kuid olen siiski rahul, sest nõndamoodi kirjapanduna näen, et egas nii väike see osa minu ajast, mis aiale pühendatud sai, ei olegi.
Kõige tüütum oli kõverpeenra korrastamine. Just tema suuruse tõttu. Aga sellest lähtudes sain omale selgeks ka edaspidise aiakujunduse teekonna. Et millal, mida ja kuhu ja kuidas kui on tahtmist mõne lilleliigi sortimenti suurendada.
Kimpus olime sel aastal lindudega. Ei aidanud võrgud ega muudki hirmutised, maasika ja tikrisaak läks enamasti nende kõhtu. Samuti punased sõstrad. Valgeid nad vist ei näinud.
Köögiviljamaa andis väga viletsa saagi.
Kartulisaak see eest enneolematult suur.
Kährik pugis pirne ja õunu, kiskus välja mahaistutatud küüslauguküüned ja peenrasse pandud poti moosesepõõsaga ja lõpuks haisutas aia veel täis oma hunnikutega. Jube rõve hais oli.
Vahtralehtede esimene osa kuivas puu otsas pruuniks ja siis langesid alla. Nüüd on juba kaunis kirevus puudes lõõmamas ja maha sajavadki ikka harjumuspäraselt kaunilt kirjud lehed.
Pilti ikka ka. Möödanikust seekord. Kagunurga raadamine.
 |
| aasta 2012 väga vihmane september. |
Sain tookord vihmas lõkketegemise meistriks. Ise ka enam ei usuks kui pilti ei oleks. :)
